Paneme noodist

Solfedzo ja nooditundmise ABC

Nii, alustuseks tunnistame, et oma 20 nädalast treeningperioodi alustasin puhkepäevadega.

Olin sutsu haige ja ravisin ennast Jäägermeistriga. Tšainiku värk. Juhtub :)

Trennidest ja noodist mängimisest

Neljas nädal

Tõmbasin endale detsembris internetist IM võistluseelse 20 nädala plaani, kus on iga nädal ja päev eraldi lahti kirjutatud. Mis on nädala mõte, eesmärgid, kuidas hoida vaimset ja füüsilist tasakaalu. Esmapilgul keeruline aga süvenedes, lihtne ja ülevaatlik. Kui täpselt noodist mängida, siis päris võssa ei tohiks panna.

Esimeste nädalate põhieesmärk oli harjutada lihas-vastupidavust, valmistuda ette treeninguteks. Tuttav teema. Võin silmad kinni „mängida“

Taktikalise ettevalmistuspoole pealt soovitati minna võistluse kodulehele ja vaadata üle võistlustrass ja lugeda kindlasti ka eelmiste aastate osalejate kommentaare.

Mõned tähelepanekud:

2013 a oli võistluspäeval Zürichis õhk 40C, vesi 24C, ilma kalipsota ujumine. Mulle kui konnaujujale ilma kalipsota sobib. Saan jalgadega vabalt lüüa. Kalipso tõstab jalad liiga üles ja pean neid alla suruma.

Ujumine: 2 ringi väljajooksuga, üle saare Minu jaoks, kelle nõrgad kohad on selg ja põlved, on see väljajooks ebamugavaim asi võistlusel. Oma max pulsi saan ma enamasti siis, kui ujumast ratta juurde T1-te jooksen, eriti Tartu Millil, kus sutsu ülesmäge ka. Retsept-rohkem planku teha ÜKE-s.

Fotodelt panin tähele, et ratta juurde joostakse Zürichis mööda muru, riietusalast. Et ma oma kollaste-karbon-kingadega eriti joosta ei saa, usun, et lubatakse joosta kingad näpus ja siis ratta etapi alguses king jalga. Oma esimesel, Mallorca 55,5 TRI-l, kasutasin sama nippi. Eks kohapeal vaatab. Igaksjuhuks võiks Eesti Ortopeediarstide Kalevil endale tõendi kirjutada. Mingi paberi. Juhuks, kui korraldajad mind ahistama hakkavad.

Rattarada on mägine ja see mulle meeldib. Raske(?) rattarada on see põhjus, miks Zürichisse saab vabalt regada, samal ajal, kui muud võistlused müüakse minutitega täis. Ei loomulikult oleks rattaralli-lauget-flätti äge uhada, aga kui teha siis ikka juba teha, eksole.

Alguses 35 km flätti, siis 12 min tõusu, siis „The Beast“ 15-17 min raske aga ilusate vaadetega järvele ja siis esimese ringi lõpus „Heartbreake Hill“ 12 prossane tõus 1-2 km. Raske kindlasti, aga....lisan siia ühe varasema osaleja kommetaari „ ..there was a mass of crowds either side of the road, about 10 deep cheering you on Tour de France style up the hill! I have to say that this will live in the memory forever – it was one of the best moments I have ever experienced! I floated up that hill like you would not believe! I felt like Chris Froome, it was amazing!„

Äge, onju! Seda ma sinna otsima ju lähengi.
Haanja100 „Mõrvar“ on 45% tõus, olen sealt baigiga üles roomanud, sellekõrval on need „Beastid“ ja „ Heartbreigid“ nagu Bon Jovi ballaadid.

Ringi lõpus on lõik, kus ei tohi aerolenksust kinni hoida. Vend, kelle blogi ma siin tsiteerin, ei käinud võistluseelsel briifil, võttis liiga vara aeroasendi ja sai penalty. Proovime õppida teiste vigadest.

Jooks. 4 x 10,5km ringil. Järve ääres. Ühtegi „hullu-ball-braker- tõusu“ sees ei ole. Aga sinnani peab jõudma. Esimese jooksuringini.

Ülevaade tehtud, selgus majas

 

Solfedzost. Olulisim, millele tark 20 nädala noodikiri soovitas tähelepanu pöörata esimesed neli nädalat, on tehnika lihvimine.

Et liigutused oleksid täpsed ja ökonoomsed.

Seda juttu ma usun 100%. Miks? Kohe seletan.

Mõtlesin pikalt, et mille arvelt ma saaksin 2015 suvi olla parem, kui varasemad suved. Paremini sööma hakata? Vähem jooma hakata? Rohkem trenni teha? Kahtlane. Pigem kvaliteedile rõhuda. Kvaliteet aga on hea tehnikaga sooritatud etteaste. :)

Toon näite täiesti teisest valdkonnast.

Eelmine aasta tõi jõuluvana mulle kitarri, Gibson Hummingbird True Vintage. Parim, mis saada on.

Üli vinge pill. Esimene nädal lihtsalt tegin kohvri lahti ja lihtsalt vaatasin.
Siis hakkasin aga kitarritunde võtma. Mina, kes ma oskan mängida ja olen mänginud Eesti tipp-jõukudega ( Hurry Scurry, GGG, Van Gogh ).

Otsisin üles vana bändikaaslase Arturi, kes ka kidratunde annab ja lõime käed. Teate, mida me tegime? Esimese klassi ABC! Põhimõtteliselt me õppisime õigesti sulepead käes hoidma ja joonistama sirgeid tähti. Ja nii 5 korda ja oma raha eest. Vabatahtlikult.

Igavad heliredelid, tähelepanu õigel sõrmetehnikal ja noodi puhtusel. Faking booring!
Juhtus aga see, et ma pole ennast akust-kidraga omiasju tehes kunagi nii hästi ja kindlalt tundud, kui peale neid solfedzotunde.

Mängida oli hea ja vaba, käed jõudsid mõttele järgi ja fiili oli kotiga. Krdi solfedzo eksole :)

Kas ma saan sama kasutada ka ujumises? Raudselt. Kui ma ujun niisama, suvalt, on üks ots 13 tõmmet, kui aga keskendun tehnikale ja libisemisele, on üks 25m ots 10-11 tõmmet. Me ei räägi siin tugevamini kiiremini vaid täpsemini ja paremini. Parema soundiga.

Sama rattas ja raudselt ka jooksus. (Kes ma 5 a tagasi ei jooksnud meetrit ka)

Mul on siiamani meeles tunne, peale 2011 a Mallorca laagri Priidu jooksukoole, kui kodus õues tütart rattaga sõitma õpetades ta järgi joostes avastasin et wow, ma ju jooksen, see on ju lahe.

Tehnika-tehnika-tehnika.

Hea tehnika pealt võib improviseerida ka.

Lugejate soovil lisan Lingi oma kidraõpetajale  Katsu jälgida just sõrmede tööd

Häirekellad helisevad, ehk katastroof Norra suusatamises.

Eelmisel laupäeval tundus, et kõik on pe..ses. Just kahe rr-iga.
Käisin Kõrvemaal 39 kilti suusatamas. Võidusuusatamas. Kõrve neliküritus jääb mul see aasta tegemata, kuna IM ja Kõrve Tri on samal nädalavahetusel, siis otsisin jupp aega, kellele oma tasuta neliküritus kinkida, aga kehvasti otsisin. Plaanides see suusasõit mul lõppkokkuvõttes igatahes oli. Sellise intesiivsema trennina.
Olin suuskadel olnud see talv kokku 6 korda. Vihma sadas terve nädal. Aga, et sõbrapere utsitas takka, siis kraapisin suvise määrde oma mullasuuskadelt, üks sinine Madshus, teine punane Madshus, maha ja olin valmis oma hooaja esimeseks võistluseks.

Esimesed häirekellad kõlasid juba hommikul.

„Kus krt, kus mu kohvitass on?“
„See sama ju ongi“ miks sa mind süüdistad
„Ei ole, see on miski 5-3 kilone hantel, mul on ilus Iitala kohvitass, kerge ja mõnus“
„ Ah mine...“
Oligi minu kohvitass, aga kolm korda raskem, kui tavaliselt. Mingi jama vist. Et olin nädala alguses paar päeva haige olnud ja viimased ööd kehvasti maganud, panin jõuetuse ajutise vaimse nõrkuse arvele. Kolm päeva oli ilma trennita aga neljapäeval käisin juba saalis võimlemas ja reedel tegin oma spinn-kõhtselg-hoki-sörkjooks pika päeva. Ei hätää.

Kõrvemaal, number välja, varustus valmis. Sooja tegemise jätsin vahetult enne starti. Aega oli klubikaaslastega lobiseda ja aru anda, oma tegemistest. Kes kohal ei olnud, siis kiire ja põgus ülevaade aasta esimestest nädalatest.

Olen rohkem saalis ÜKE-t teinud, ujunud, kepikõndinud, metsas matkanud ja sörkjooksu teinud. Sellist trennitegemise tunnet nagu ei olegi. Samas vaatasin just Polarpersonalist oma eelmiste aastate esimeste kuude mahud üle, siis nüüd on numbrid isegi suuremad. 2012-2014 on jaanuar- veebruar 40h per kuu, siis nüüd on sinna 45-50 kanti. Pluss hommikuvõimlemised ja jooksud. Eelmine talv saalis jalgu ei teinud ja suvel oli tõusudel suht niru tunne, siis nüüd teen saalis jalgu ja pool tundi spinni „raske rauaga“
Midagi sellist ma Jahilole ja Melvinile seal kokku rääkisin. Ja rohkem ma neid vendi enam ei näinud. Sest siis, kui ma lõpetasin oli plats puhas.

Häirekellad Tšainikule!

Teadsin, et vana Madshus on pehme ja suvemääre pole märjal lumel flooriga samaväärne aga et see kõik NII raske saab olema...

Esimesed 2 muhku mis hokimees tavaliselt käed seljal, nagu kiiruisutaja võtab oli minu selle päeva piir.

„ Riks, krt alles teine tõus ja sa juba väsind“, karjus rajaääres rulluisukamraad Tiit Orlovski, kui ta mu liikumist nägi.

Mis krdi raske. Ma olin esimese kahesaja meetriga juba koomas, ajasin jalad ja käed laiali, vajusin põlvili ja piiksatasin „Appi, see olen mina, nodzu Appi!“

Ma polnud seni elusees ühtegi võistlust katkestanud. Oi, kui lähedal see siis oli.Kuidas ma nii nõrk olen? Kas ma olen puusse pannud oma trennidega?

Kuidagi lükkasin ennast liikvele ja proovisin ennast liikuma saada. Jalga nagu oli aga jõud oli null. Null miinus vanus korrutada kahe ringiga. Proovisin suuska libisema saada, no ei tule, nagu liiva peal. Okei mõtlesin, teen selle ringi vaikselt ära ja siis vaatame edasi. Enne lõputõuse hakkas hirm. Kuidas ma sealt omal jalul üle saan. Vaikselt jalalt jalale, papa-mammat sõites sai nendest jamadest üle ja olin juba pea-aegu pääsenud.

Siis aga lendas saadanas mu õlale ja kukkus targutama. „Kuule, mäletad, mis oli üks veebruari ülesandeid. Kust tuleb energia- kui energiat ei ole. Tahad, teisel ringil ma näitan sulle? Tule. Lähme!“
Okei, lähme.Teisel ringil ma ei lugenud mitte kilomeetreid vaid hingetõmbeid. Nullist sajani. Proovisin hingamise võimalikult ökonoomseks ja rahulikuks ajada, tehes sissehingates väikese pausi, enne väljahingamist. Tekkisid sissetulevast jõust mõnusad soojavärinad. Keha taastus. Lubasin endale, et iga samm siit edasi, teeb mind ainult tugevamaks. Liikusin sammhaaval, joogipunktidest leib-sool-vesi. Ja olin kohal.

Kähku sauna, pesema, autosse ja koju. Teised olid mind 45 minutit oodanud juba. Piinlik.

Huvitav on aga see, et koduteel autos ei tekkinud janu. Janu ja näljatunnet ei tekkinud ka kodus esimesed kolm tundi. Tavaliselt läheb peale sellist sõitu vedelikku 1-1,5 liitrit. Pluss õlled. Enestunne oli maru hea. Väsimust ei olnud.
Järgmisel päeval oli enesetunne veel parem. Läksin jooksma ja sellist head jooksutunnet, kes ma olen maailma viletsaim jooksja ja seda tegevust eriti ei naudi, pole ammu olnud. 15 kildase jooksu lõppu panin veel 600 meetrit täiega spurdi, mille ka ära seedisin.

Täna, Vabariigi Aastapäeval trennist kojujõudes vaatasin Faluni naiste uisu-kümpit ( Kalla esimene, USA-kad teine-kolmas) ja seal saagis reporterKuuse midagi Norra suusatajate täielikust katastroofist.

Jah, Björgen oli kolmekümnes täna, aga mis siis! Panid määrdega metsa- juhtub. Polnud nende päev. Üks s.tt päev ja kohe katastroof?

Peale haigust ja rasket reedet ootasin ma vist Kõrves imet. Imet aga ei sündinud. Sain hea kogemuse ja väärt õppetunni, hingamise ja hapnikuga mängimisel.

See nüüd on viimane nädal tšillida ja puhata ja mängida. Järgmisest nädalast peab hakkama juba noodist mängima. 20 nädalat jutti.

Läheb ägedaks!

Kust tuleb energia siis, kui energiat enam ei ole.



Päike, õhk ja vesi-need me sõbrad kolmekesi (pioneeritarkus)

Väga segane pealkiri, aga üks pealkirjavariant oli ka kust VÕTTA energiat, kui energiat ei ole. See jutt oleks läinud juba sarnaseks targutamiseks nagu poliitikutel eelarve numbritega mängides, et kust võtta raha, kui raha ei ole, millele „tarkpead“ kirevad vastu, et ega siis raha pole maailmast otsa lõppenud. Mine ja võta!

Kust sellised mõtted?

Lugesin ükspäev, kuidas klubikaaslane Rait ennast põrgunädalal Tenerifel piinas ja viskasin pilgu peale ka tema toitumise- ja taastumise juttudele. Et Rait on taimse toidu peal, siis teda jäljendada ma ei kavatse aga lugeda on ikkagi põnev. Kui peeneks on ta oma energiateema ajanud. Vinge vana.

Kes tema blogi lugeda ei viitsi, siis kokkuvõtteks, et Rait pani iga päev 6 tundi ratast, 2tuhat tõusumeetrit ja sõi samal ajal paar peotäit kanaarilinnu toitu ja jõi 2 liitrit vedelikku. Kokku ca 1500 kcal. Jooksis pool tundi peale. Õhtusöögina manustas veel energiat 1,5-2 tuhat kcal eest. Klapib eksole?

Ja nii 5 päeva jutti ja täiega.

Aga Tšainiku asjadest.

Et veebruar on juba tõsine treeningkuu, siis eelmine reede lasin loomal keti sutsu pikemaks.

Spinning oli hea, kell 10.00 oli tuba rahvast täis Olümpiamees-Kodaral hea tuju, minu jalavalud olid jäänud dr Rahu kabinetti ja nautisin trenni täiega. Särtsu oli piisavalt.

11.15 Kõhu-selja-eris, millele on pandud uus nimi Core-fit ( väidetavalt, oli kõht-selg liiga labane nimi ja rahvast jäi vähemaks...) olid harjutused mulle sobivad, sain ja julgesin pingutada ja pesema minnes oli juba mõnus väss peal.
Söögiks tee peal autos Arcticu päevapraad ( spordijook + oranz Corny batoon) ja kell 13.00 veeresin juba Jeti hallis jääle sooja tegema.
Hokitrenni intensiivsus sõltub sellest, kui palju rahvast kohal on. Kui on 5-5e vastu, siis jalutatakse niisama 1,5 tundi. Kui mõlemal pool on vähemalt 5 vahetust, et saab mees-meest vahetada, on tempo üleval aga puhata saab ka. Reedel oli kõige lollim värk, mis üldse olla saab. Kohal oli kiireid noori vene-kutte, kes ka liigat mängivad, ( vaba jääaeg, tulla võivad kõik) ja tempo aeti kohe kiireks. Mõlemal pool oli ainult 2 vahetusmeest. Mis tähendas seda, et kui olid süsi ja tahtsid pingile puhkama minna, siis võis juhtuda, et oma meeskonnast oli veel kolm taati puhkama minemas, kes roomasid pingile ja ise pidid veel ühe „vahetuse“ täiega laksama. Karm, aga seda ma reedeti otsingi ju.

Kodus sutsu tööasju, kerge söök ja kuidagi tekkis õhtul kohustustevaba auk. Viskasin suusad auto peale ja läksin Piritale suusatama. Et teen kergelt, enne magamajäämist värskes õhus. Ikkagi IM ettevalmistus.

Lund on vähe ja Pirita ring on ümber kolme kuuse veetud 1,3 km pikk. Kohe kui sõitma hakkasin, tundsin, et olen täiesti tühi. Jalga nagu oli, libisemist ka aga tahtmine oli null. Energia oli selleks päevaks otsas. Kõige tobedam, et iga viie minuti tagant sõitsid autojuurest mööda, kus kuivad riided ja soe tee. Tahtsin maha tulla, aga rumalast peast vaatasin enne kella- 22 minutit sõidetud! Kas sellepärast tasus suuski alla panna. Okei, katsume ikka 40 minutit ära teha.
Keskendusin hingamisele, asendile ja proovisin lihtsalt keha liikumas hoida. Siis mõni ring hiljem hakkas kummitama, millest Rait kirjutas. Kus on konks? Ta teeb tugevat trenni, pea 7 tundi ja sööb tagasi 3tuhat kcal. Ei saa ju olla, et ta kulutab mägedes sõites alla 500kcal tunnis. Okei, jah. 1päev on loogiline panna „aurude pealt“ aga 5 päeva jutti, peale kahenädalast treeningtsüklit. ?
?
Niimoodi ma siis tiksusin vaikselt Pirital suuskadel ja sain aru, kui kuradima kaugel ma olen oma ettevalmistusega teel Tsainik-IronManiks.
Kasutasin oma vana nippi lapsepõlvest ja kujutlesin, et olen Roald Amundsen.

Amundsen- eeskuju

Lõunapooluseni on jäänud minna veel paar kilti ja raja ääres karjub Alaver: „Scotti tiimil on suusad p...ses ja koerad jääs. Jõuad-jõuad“
Tegin rahulikult tunni täis. Ei olnud hullu midagi. Aga kummitama jäid mõned mõtted.

Kuidas leida sisemisi ressursse, kui neid ei ole? Kuidas õppida kasutama vaimuenergiat?

Kuidas harjutada ignoreerima keha signaale- „aitab, ära tee enam, lõpeta!“

Võtan selle omale veebruari lisaülesandeks.

Kui midagi ägedat välja nuputan- jagan teiega ka sõbrad!

Inventuur, ehk miks ma seda kõike TEGELIKULT teen.

Postitus viibis, sest ma ei olnud päris kindel, kas lugu tuleb mazooris või minooris.

Plaan oli rääkida ausalt kõikidest segajatest ja hädadest ja teha üks kaamoseaja vinguv postitus.

Käisin dr Rahu juures, „tõstukil“ ja lasin puksid ja sillad ja õõtshoovad ületsekata.

Tulemus- tõmbame õhukitarrel kõlava Sol-i ja tuututame jutu valmis.

Alguses vaikus maa kohal, siis oli lasteaed, siis oli kool, siis oli 6 aastat jäähokit, siis 2 aastat sõjaväge, siis oli 10 aastat rokenrolli ja alles siis tuli esimene vigastus.

Vigastused on tobedad ja nad juhtuvad alati tühja koha pealt.

Veerpalu lõhkus jala koeraga mürades, Šmigun pani kelguga õla sodiks, Värnik hüppas kukerpalliga selja paigast, Schumacher... deem, onju.

Esimese paugu sain, kui proovisin Fiat127-l ise jõululauba eelsel päeval rattalaagrit lume peal vahetada. Oli kiire, puudusid oskused ja külmal lumel istudes tõmbasin selja paigast kangutades.

Tagajärg- lülisamba lõikus. Alates sellest päevast, kui lõikuselt ärkasin teadsin, et nüüd peab selga toonuses ja painduv hoidma. Sellest on mu elus jätkuvad jõusaali treeningud. Ja venitused.

Pauk nr 2. Direktorite saali-jalka. Kutsuti, et nii lahe, tule ka. Läksin, sain palli, unustasin, et olen saalis, panin põlve siseküljega lätaki vastu maad. Tagajärg- meniski opp dr Rahu juures. Kuu aega hiljem ostsin endale maastikuratta, mis teenib mind tänase päevani.

Peale seda oli tükk tühja maad. Tegin rattavõistlusi, mängisin harrastajate hokit, võimlesin saalis.

Siis sündis tütar. Ma ei jõudnud enam ei saali, ei rattaga sõitma ei kuhugi. Nii lahe oli kodus olla ja plikaga tegeleda.

Pauk nr 3 käis suvel, kui hommikul maal kalal kilone ahven konksu otsast murule kukkus ja põgeneda püüdis, kummardusin kükki, püüdsin ta kinni ja hüppasin võidukalt püsti, saatjaks jõhker ragin vasakus põlves. Jälle menisk rsk. „Hallo, tere Madis, mina jälle siin....“

Suvine mahutrenn 2009

Nüüd pole enam ratast unarusse jätnud. Midagi ma ikka õpin ka.

Pauk nr 4 (vt pauk nr2) Direktorite rannajalka. See on Murphi seaduste kuldnäide. Ma ei tahtnud sinna minna, naine aimas ka halba, oli puhkuse esimene päev, asjad-õnged olid pakitud, et maale lõunasse sõita. Käisin korraks kontorist läbi ja koduteel hüppasin salaja Pirta rannast läbi. Meie firmatiimist oli üks mees hilinemas. Okei. Ega mina ju alt ei vea. Ajasin vormi selga, lõin värava, päästsin värava ja siis kaitses kukkus vastaste 150 kilone vend mulle ristisele säärele. Nii ei kukuta krt küll! Pindluu murd ja kips. 2 kuud suvel.

Siis aitas, otsustasin, et hakkan regulaarselt liigutama. Järgmine suvi meelitas mind tädipoeg Jann, kõrvemaa triatlonile. Ma jooksin tol ajal max30 meetrit korraga, toetades keharaskust lapsevankrile ja kartes jälle kriginat meniskis. Aga kuidagi ma ennast taas liikuma sain ja siin ma nüüd olen.

Ah, et mida nüüd dr Rahu vaatas? See suvi, vedelesin kodurannas, et saada pruuniks, juuliks, hakkas igav, läksin kergele sörgile, aga olin sokid koju unustanud. Paljajalu joostes tegin aga miskil imemoel liiga vasakule varbale, mis hakkas nüüd talvel vastikult tunda andma. Hokiuisk ei tahtnud ka jalga minna.

Tänud Helinale, sain kiirelt aja, dr Rahu vaatas üle ja tunnistas terveks. Lugu tuli mazoorne.

Kokkuvõte. Varustus, millega peab arvestama

Pea on terve. Kael ka pöörab õiges suunas ( tervitame prowwat)

On võimalik, no on ju!

Parem õlg- igapäevane kummilindi kava

Selg- ujumine, jõusaal ja naistetrennid ( bodybalaanz ja kõht-selg)

Põlved- ratas-ratas-ratas

Seega kõik eelnevad postitused, kus on juttu tahtejõust ja eesmärkidest ja muust on selge häma.

Liigutamine ja sport, ei mitte sport, pigem kehakultuur, on mulle eluliselt vajalikud.

Loo lõpp, kolm-neli.

Ka S!tt Plaan on parem, kui üldse-mitte-plaan.

Kui plaan on paigas, on tõenäoline, et plaan ebaõnnestub.

Kui plaani pole, on tõenäoline, et kõik ebaõnnestub.

A.S.Puškin ( vist,... või kesiganes)

 

Esimene pikem jooks sel aastal tehtud, Russalkani ja tagasi. Tuju hea, tervis korras,valus ei olnud, külm ei hakand, vihma ei sadand.

Plaanist siis.

Panin tabelisse 2015 võistluste plaani. Tavaliselt on olnud töövariandis pea 3-4kümmend võistlust hooaja peale, koos Filtrite ja Samsungite ja Rullituuride ja muu mudruga. Seekord oli lihtne.

Panin paika IronMani ja siis sinna ette kõik need stardid, millest võib kuidagigi kasu olla, hooaja peaeesmärki silmas pidades.

Üks huvitav ja puhtisiklik nüanss. Et Tartu Suusamaraton ja kogu Estoloppet sari mind see talv ei näe, olen avastanud, et elu on talvel on täiesti elamisväärne. Ei pea koguma suusakilomeetreid. Ei pea otsima, millises linnaotsas on traktor sissetõmmanud klassikajälje. Uurima, mis suusaga kannatab Pirital-Trummis peale minna, jne, jne. Joosta saab, kepikõndi teha saab. Suusamäärimise raha jääb alles. Sõbrad julgevad jälle helistada ja nädalavahetusteks ettepanekuid teha ( ma oleks ju sind kaa kutsunud, aga arvasin, et sul jälle mingi maraton). Talv on ilus, isegi ilma lumeta :)

Okei. Kõrvemaale lähen uisku sõitma, kuna saan tasuta peale ja muidu oleks veebruar ilma ühegi stardita. Pirita Open,j ää-augu-ujumine on suurem väljakutse isegi. Kas minna kostüümiga ja kui, siis MIS kostüümiga? Kas hokivarustuse ujuks ära 25 meetrit? Ilma uiskudeta ikka ma mõtlen. Kas lubatakse?

Aga plaanist. Suurest pildist.

 

Jaanuar- häästi rahulikult, rõhk on ÜKE-l, aeglasel aeroobsel mahutrennil ja ujumisel.

Kerge muigega.

Veebruar- panen pulsikella ka peale ja pikad aeglased mahutrennid ja vähemalt kaks 1,5 tunnist ujumist.

Muiet ei ole aga hingan ikka läbi nina.

Märtsist alates, panen juba Po-Planu ehk plaani järgi. Tõmbasin netist endale kava, kus on ka see kirjas, mis enesetunde- ja ättituudiga igale trennile ja nädalale vastu minna.

Tõsine töö. Silmad on sutsu kissis ja keskendunud.

Aprill- TriSmile laager. Seal vaatame täpsemalt üle nõrgemad küljed ja töö läheb edasi.

Muie on asendunud tahtejõulise grimassiga, Lõug on tavapärasest 1,5 cm eespool.

Mai- Pikad ja intensiivsed ratta-jooksu ja ujumise-ratta trennid, sekka mõned võistlused.

Nalja-näost on asi kaugel, panen teibi ninale.

Juuni- Pikad rattarennid võistlustempos ja jooksutrennid lõikudega võistlustempos.

Ilme on kontrolliv-kalkuleeriv. Ajetaan kieli keskellä suuta

Juuli- laseme mahud maha ja hoiame särtsu.

Siin peab pilgus juba olema tapja-loom. Kuidas see saab olema- näeb siis.

Uhkusega ( ikkagi selline vinge juhendaja) lisan siia lõppu ka Margus Mäx Püvi kommentaarid.

Mäx- „Mhmmm, mõtlesin siin korra ja väiksed soovitused“:

• jätka nii nagu oled teinud eelmised aastad, ilma et hakkaks suuri korrektuure tegema ja tohutut mahtu taga ajama. Siinkohal pean silmas seda et oled eelmised aastad läbinud suurepäraselt Valga poolpika ja kõik on hästi! Ja ettevalmistus on olnud siis ka nii nagu on...
• tänane plaan on hea , aga jumala pärast ära mahuga üle keera ja hulluks mine
• esmane eesmärk on sul paigas – olla TriSmile laagriks terve , treenitud ja PUHANUD! Siit edasi peab laager andma löögi su füüsisele, teed siis rohkem kui eelmine aasta ja kvaliteetsemalt
• peale seda on vajadus korralikult välja puhata ja siis väiksemate võistlustega natsa kiirust timmida
• ja enne IM-i on oluline et VAIM JA FÜÜSIS oleks puhanud, seega palju on peas kinni.
• ja palun naudi seda protsessi IM-ks. See peab seest tulema, siis on kukepea
• palun kaasa ka oma pere siia protsessi, sest vastasel juhul muutub kõigile see vastukäivaks
• ja veel – eesmärk on ju eelkõige ENESETUNNE ( nii enne IM-i, selle ajal kui peale IM-i) ning treeningu üks olulisemaid osasid on PUHKUS (ära unusta omi argielu, õlutit või veini)
  

Lugesin seda ja noogutasin pool tundi. Nii krdima õige on see kõik. Eriti, kui tähtsuse järgi alt üles lugeda.

Lähtepositsioon- käivitasime raketi eelsoojendusküünlad

Rahulik pealehakkamine on terve võit!

Pühapäevaõhtuse blogipostituse asemel tegin eile midagi, millele olen tihti mõelnud, aga pole viitsinud kunagi teoks teha. Läksin õhtul tuule ja suure tuisuga pimedasse metsa, kaasas pudel vett, tikud ja tasukulamp ja tegin lõkke.

Ülivinge! Ausalt!

Taskulampi vaja ei läinud, silmad harjusid ruttu, lõkke sai põlema, oli uskumatult hubane ja soe. Kõhedust ka ei tekkinud. Seda ma vist pelgasin kõige rohkem.

Eks ta väike samm oli, vaimu treenimisel.

Sain nüüd aasta alguses võimaluse läbida 12 seansiline lümfimassaazi kava. Selline trummel käib ringi, infrapuna lamp on sees ja hoiad jalgu-käsi selga kõhtu seal vastas. Pidi kasulik olema.

 

Ja valu teeb see masin päris-pälis palju. Soovitan :)

 

Teen jälle ka 3 nädalase süsivesikute vaba toitumise. Suhkur, jahutooted, pudrud ( va tatar) on väljas. Aga. Kuna tegemist on Tšainiku dieediga, siis laupäevased pannkoogid on lubatud.  

Lümfimassaazis mõõdeti ka keha üle. Arvestades, et olid Jõulud ja Uus-aasta ja Rootsi reis lastega lasin lõdvaks, siis kartsin isegi hullemat.

Selliste numbritega läheme liikvele:

Vanus 48

Pikkus 188

Kaal 91 ( hokis OK, IM-iks palju)

Kehamassiindeks 25,9

Keharasv 19,5

Lihasmass 36,6

Kehavanus 24 ( ei kommentaari)

Polari fitnesstest- Very Good ( tavaliselt ELITE)

Pulss puhkes 42 ( vormis olles 38)

Pulss max 162

VO Max 48 ( vormis olles 60 tuuri)

Hemoglobiin 166

Tuju- hea!

Esimesed nädalad lähen rahulike trennidega liikvele, tahtmine „ülepanna“ on meeletu. Tsiteerides Rein Vader Taaramäe postitust „ See hooaja algus, olen eriti ekstaasis ja ootusärevuses..“

Rahu, ainult rahu.

Baastreeningute kava ja mahu jätan kuni TriSmile aprillilaagrini samaks. Lisama hakkan järjest aeroobseid treeninguid. 6-7-8-5; 7-8-9-6: tundi nädalas. Selline plaan on viimased aastad toiminud.

E- Puhkekas

T- 10.00 Bodypump, 18 aeroobne ( kepikõnd, jooks, suusk)

K- 11.00 Body Balance ( super hea asi laisale inimesele venitusteks, staatilisteks harjutusteks)

N- 10.00 Bodypump 18.00 aeroobne

R- 10.00 Spinn, 11.15 Kõhtselg ja 13.00 Hoki 1,5 tundi 18.00 ujumine 50 min

Sellist reedet olen teinud viimane 3 aastat, Tingimusel, et tõõasjad on vinks-vonks tehtud. Õhtune ujumine on ajatäiteks, kui lapsed samal ajal Viimsi koolis võimlevad. Hoki on puhtalt lust ja rõõm. Kuigi treeninguna karm lõigutrenn. Rattas või jooksus, kui sein ees, lased lihtsalt „jala sirgu“, hokis, kui vahetus on pikaks läinud, oled kutu ja vastane läheb kiiresse, siis sa lihtsalt PEAD veel ühe 7 sek spurdi laksama, kas aurude pealt või kulmude peal. Vahet pole. Meeskonnamäng- alt ei tohi vedada.

L- pikk aeroobne 2-3 tundi ( kepikõnd, jooks, suusk)

P- veelpikem aeroobne

Peale Bodypumpe, ujun 20-40 min. Kuidas päev lubab. Kõige raskemad trennid on aga „naistekad“- Bodybalance ja Kõht-selg. Ebamugavad! Ma ei paindu ju! Ja kuidas on võimalik ühejalapeal poolikul pehmel pallil ( Bosu?) seistes veel hantlitega vehkida ja mitte kukkuda? Kui ma 3 a tagasi esimest korda kõhuselja trenni läksin, mõtlesin juba viiendal minutil, et peale trenni lähen ja kägistan selle imeilusa treeneri ära... nii ei tohi ju inimesi piinata!

Aga mis on peale naistetrenne kadunud- need on seljavalud pikematel ratta- ja rulluisuvõistlustel. Soovitan. Aga püüdke valida võimalikult ilus treener- siis on eriti valus kohe.

Hommikuvõimeldamisest, duhhist ja muust vaimsest mambo-dzambost.

Pealkirjas kasutatud sõna ei ole näpukas, tegemist on mu tütre leiutatud sõnaga ja kuna minu hommikune liigutamine jääb sinna uimerdamise ja võimlemise vahepeale siis on edaspidigi kasutusel termin võimeldamine.

Ma vihkan hommikuvõimlemist! Esimene pilt selle sõnaga seoses on mustvalge venefilm pioneerist, kes avab hommikul akna ja esitab trussikutes-maikas, patriootlikult piinliku kava kükkidest ja hüpetest. Ja siis kas kallab ennast üle külma veega või läheb külma dushi alla. Prrr!

Jube! Lollakas rsk!

Ma ärkasin kuus kuud vene sõjaväes noorena igal hommikul kell 6 ja pidin jooksma trussikutes-maikas-kirsades suurele platsile ja siis Läti NSV bändi Zodiac ( kui tahad ennast säästa- ära jumala eest guugelda) saatel teha kätekõverdusi ja kükke. Neid vaimseid haavu aeg ei paranda. Siis lubasin pühalikult- mitte kunagi enam. Ei iial!

Minu esimeses TriSmile kevadlaagris oli kavas 7.00 hommikuvõimlemine+ suplus. Ok, et raha oli laagri eest makstud ja see hommikune asi oli hinna sees, proovisin ja hakkas meeldima. Just see tunne, mis on PÄRAST võimeldamist. Kui jalutad mere-äärest tagasi hotelli poole ja tead, et ees ootab maitsev hommikusöök ja lahe päev mõnusas seltskonnas, kaunid vaated, soojus ja päike ja...

Toakaaslase Harroga 2014 Llored de Mar

Hispaania-laagrist tagasi, olen igal aastal mõelnud kodus jätkata võimeldamist aga ei ole leidnud duhhi ( hingejõud, särts, tahtmine) et mõttest kaugemale minna. Hommikul on meilid, pere, tööasjad, meilid, veel meilid jne. Ei, ma ei ole laisk. Lihtsalt need meilid ja värgid ja... Kevadlaagris teen ma enne hommikuvõimlemist toas isegi 7 min kummilindiga kohustusliku kava õlale ( dr Rips ütles, kas a-lähed soojale maale elama, või b-teed õlale harjutusi, elulõpuni ).

Kodus tunnen ennast täieliku klounina, kui pere ees neid kummilindi harjutusi teen.

Augustis 2014, kuu enne elu esimest maratonjooksu käis mingi klõps. Proovime 2 nädalat, ajame vaimu kõvaks enne jooksu. Lubasin endale lõpetada kohe, kui meenub kas pioneer aknal või Zodiac.

Hommikul kell 7.15 äratus, kummilindikava, 700m sörgiga mere-äärde, sealt vaikselt rannahooneni ja tagasi teise ojani, kaheksa puusaringi, painutused-vibutused, 1 Tiibetlane ( justnimelt 1 tiibetlane- kui ma teeks 5, poleks see enam tšainiku võimeldamine) ja siis vette, nüüd, külmaga vähemalt 50 rahulikku ujumisliigutust, veest välja, segu tai-chist, wu-shust ja hingamisest. Riided selga ja kõnniga koju tagasi.

Samas pean tunnistama, et ma siiamaani petan ennast hommikul- „ Lähen vaatan sörgin sutsu mere-ääres ja asjad võtan niisama kaasa, et kui viitsin, teen kerge kupsu ka ära“ ma ei lähe ükski hommik külma merre ujuma. Kaval peab olema.

Oktoobris, kui vesi jahedaks läks, avastasin, et olen leiutanud ajamasina ja nooruse eliksiiri. Oi mis mõtted, oi mis värvid ja lõhnad. Ma sain aru, et ma EI SAA enam ilma selle hommikuse rituaalita. Kusjuures igakord, kui ilm on ikka väga sitt olnud, olen mõttes lubanud, et kui jamaks läheb- kohe koju tagasi ja vette ei lähe üldse. Seni olen kava lõpuni teinud. Ka eile, kui tuul oli nii tugev, et hingata ei saanud, võimeldamine oli suushüppaja V-asendis ja laine peksis tagasi kaldale.

Pirita ranna viimased päevad 03.01.05

Ei ma ei ole kõva ja tahtejõuline, ma olen sigalaisk. Ma olen valge hetero ja mulle meeldib hommikul ärgates teha kõike muud, kui see võimeldamine. Aga ikkagi ma lähen.

Mis see kõik mulle annab? Ma eile sutsu mõtisklesin.
Hommikune sörk on mulle, kui kehvale käivitujale jooksus hädavajalik. Enamvähem sama kange,( lülisammast lõigati 1993, kõikidest muudest vigastustest-hädadest kunagi hiljem) peaks mu selg olema peale IM rattaetappi, kui peale 10-tunnist und.
Ma ei lase ennast häirida vihmast, tuulest, külmast. Ma ajan ennast rahulikult liikuma ja teen oma asja lõpuni. Ma ei lase välistel teguritel ennast mõjutada. Ka argielu ebamugavustega on nüüd lihtsam kohanduda.
Vette minnes oli oktoobris külmaga kõige raskem saada hingamine rahulikuks ja ujumisliigutus pikaks ja libisevaks. Usun, et sellest rahuotsimisest võib olla kasu IM ujumisetapil, vette minnes. Tunne on stardis kindlasti sama, nagu Rock Summeri A-laval, esimest lugu lajatades, adrenaliini on liiga palju ja eufooria liiga suur. Oskus rahulikult taluda külma ja hullu lainet. Oskus kohanduda.
Kõige hullem, oli alguses veest välja tulles lõdvestusharjutusi teha. Novembris avastasin, et kui 100prossa mõtetega piisavalt keeruliste võimeldamise-harjutuste juures olla, ei taju ma enam külma,. Isegi kui on külm ja terav tuul, tekkis minu ümber kujuteldav tuuleauk, kus sain oma painutused-asjad veest tulles teha sama mugavalt, nagu soojas toas.
Samas kohe, kui korrakski libastud, mõtled tuulele, tajud laksust külma ja tahad põgeneda.

Kui paavst koorib kartuleid- mõtleb ta jumalast,

kui moslem koorib kartuleid-mõtleb ta Allahist,

kui buda munk koorib kartuleid- mõtleb ta kartulikoorimisest.

Pika ja segase jutu lõpetuseks.

Tundub nii, et hommikuvõimeldamine õpetab mind keskenduma oma tegemistele, välistest teguritest sõltumata.

Jälgides oma tegutsemist ja keskendudes sajaga, ON VÕIMALIK juhtida külmatunne ja tuul endast eemale.

Määdzik, eksole! Järgmise pühapäevani.

R