Nii, alustuseks tunnistame, et oma 20
nädalast treeningperioodi alustasin puhkepäevadega.
Olin sutsu haige ja ravisin ennast
Jäägermeistriga. Tšainiku värk. Juhtub :)
Tõmbasin endale detsembris internetist
IM võistluseelse 20 nädala plaani, kus on iga nädal ja päev
eraldi lahti kirjutatud. Mis on nädala mõte, eesmärgid, kuidas
hoida vaimset ja füüsilist tasakaalu. Esmapilgul keeruline aga
süvenedes, lihtne ja ülevaatlik. Kui täpselt noodist mängida,
siis päris võssa ei tohiks panna.
Esimeste nädalate põhieesmärk oli
harjutada lihas-vastupidavust, valmistuda ette treeninguteks.
Tuttav teema. Võin silmad kinni „mängida“
Taktikalise ettevalmistuspoole pealt
soovitati minna võistluse kodulehele ja vaadata üle võistlustrass
ja lugeda kindlasti ka eelmiste aastate osalejate kommentaare.
Mõned tähelepanekud:
2013 a oli võistluspäeval Zürichis õhk 40C, vesi 24C, ilma
kalipsota ujumine. Mulle kui konnaujujale ilma kalipsota sobib. Saan
jalgadega vabalt lüüa. Kalipso tõstab jalad liiga üles ja pean
neid alla suruma.
Ujumine: 2 ringi väljajooksuga, üle saare Minu
jaoks, kelle nõrgad kohad on selg ja põlved, on see väljajooks
ebamugavaim asi võistlusel. Oma max pulsi saan ma enamasti siis, kui
ujumast ratta juurde T1-te jooksen, eriti Tartu Millil, kus sutsu
ülesmäge ka. Retsept-rohkem planku teha ÜKE-s.
Fotodelt
panin tähele, et ratta juurde joostakse Zürichis mööda muru,
riietusalast. Et ma oma kollaste-karbon-kingadega eriti joosta ei
saa, usun, et lubatakse joosta kingad näpus ja siis ratta etapi
alguses king jalga. Oma esimesel, Mallorca 55,5 TRI-l, kasutasin sama
nippi. Eks kohapeal vaatab. Igaksjuhuks võiks Eesti Ortopeediarstide
Kalevil endale tõendi kirjutada. Mingi paberi. Juhuks, kui
korraldajad mind ahistama hakkavad.
Rattarada on mägine ja see mulle
meeldib. Raske(?) rattarada on see põhjus, miks Zürichisse saab vabalt
regada, samal ajal, kui muud võistlused müüakse minutitega täis.
Ei loomulikult oleks rattaralli-lauget-flätti äge uhada, aga kui
teha siis ikka juba teha, eksole.
Alguses 35 km
flätti, siis 12 min tõusu, siis „The Beast“ 15-17 min
raske aga ilusate vaadetega järvele ja siis esimese ringi lõpus
„Heartbreake Hill“ 12 prossane tõus 1-2 km. Raske kindlasti,
aga....lisan siia ühe varasema osaleja kommetaari „ ..there was
a mass of crowds either side of the road, about 10 deep cheering you
on Tour de France style up the hill! I have to say that this will
live in the memory forever – it was one of the best moments I have
ever experienced! I floated up that hill like you would not believe!
I felt like Chris Froome, it was amazing!„
Äge, onju! Seda ma
sinna otsima ju lähengi.Haanja100 „Mõrvar“ on 45% tõus, olen sealt baigiga üles roomanud, sellekõrval on need „Beastid“ ja „ Heartbreigid“ nagu Bon Jovi ballaadid.
Ringi lõpus on
lõik, kus ei tohi aerolenksust kinni hoida. Vend, kelle blogi ma
siin tsiteerin, ei käinud võistluseelsel briifil, võttis liiga
vara aeroasendi ja sai penalty. Proovime õppida teiste vigadest.
Jooks. 4 x 10,5km
ringil. Järve ääres. Ühtegi „hullu-ball-braker- tõusu“ sees ei ole. Aga
sinnani peab jõudma. Esimese jooksuringini.
Ülevaade tehtud,
selgus majas
Solfedzost.
Olulisim, millele tark 20 nädala noodikiri soovitas tähelepanu pöörata
esimesed neli nädalat, on tehnika lihvimine.
Et liigutused
oleksid täpsed ja ökonoomsed.
Seda juttu ma usun
100%. Miks? Kohe seletan.
Mõtlesin pikalt,
et mille arvelt ma saaksin 2015 suvi olla parem, kui varasemad suved.
Paremini sööma hakata? Vähem jooma hakata? Rohkem trenni teha?
Kahtlane. Pigem kvaliteedile rõhuda. Kvaliteet aga on hea tehnikaga
sooritatud etteaste. :)
Toon näite täiesti
teisest valdkonnast.
Eelmine aasta tõi
jõuluvana mulle kitarri, Gibson Hummingbird True Vintage. Parim, mis
saada on.Üli vinge pill. Esimene nädal lihtsalt tegin kohvri lahti ja lihtsalt vaatasin.
Siis hakkasin aga kitarritunde võtma. Mina, kes ma oskan mängida ja olen mänginud Eesti tipp-jõukudega ( Hurry Scurry, GGG, Van Gogh ).
Otsisin üles vana
bändikaaslase Arturi, kes ka kidratunde annab ja lõime käed.
Teate, mida me tegime? Esimese klassi ABC! Põhimõtteliselt me
õppisime õigesti sulepead käes hoidma ja joonistama sirgeid tähti.
Ja nii 5 korda ja oma raha eest. Vabatahtlikult.
Igavad heliredelid,
tähelepanu õigel sõrmetehnikal ja noodi puhtusel. Faking
booring!Juhtus aga see, et ma pole ennast akust-kidraga omiasju tehes kunagi nii hästi ja kindlalt tundud, kui peale neid solfedzotunde.
Mängida
oli hea ja vaba, käed jõudsid mõttele järgi ja fiili
oli kotiga. Krdi solfedzo eksole :)
Kas
ma saan sama kasutada ka ujumises? Raudselt. Kui ma ujun niisama,
suvalt, on üks ots 13 tõmmet, kui aga keskendun tehnikale ja
libisemisele, on üks 25m ots 10-11 tõmmet. Me ei räägi siin
tugevamini kiiremini vaid täpsemini ja paremini. Parema soundiga.
Sama
rattas ja raudselt ka jooksus. (Kes ma 5 a tagasi ei jooksnud meetrit
ka)
Mul
on siiamani meeles tunne, peale 2011 a Mallorca laagri Priidu jooksukoole, kui kodus õues tütart rattaga sõitma õpetades ta
järgi joostes avastasin et wow, ma ju jooksen, see on ju lahe.
Tehnika-tehnika-tehnika.
Hea
tehnika pealt võib improviseerida ka.
Lugejate soovil lisan Lingi oma kidraõpetajale Katsu jälgida just sõrmede tööd
Lugejate soovil lisan Lingi oma kidraõpetajale Katsu jälgida just sõrmede tööd