Meie isadele, kelle lagi oli Nahktagi, Savoy Ball Estonias ja Tartu Maraton. Meie tagi on kalipso, Def Leppard Londonis ja IronMan Zürichis

Kolmapäev, 18. märts 2015

Paneme noodist

Solfedzo ja nooditundmise ABC

Nii, alustuseks tunnistame, et oma 20 nädalast treeningperioodi alustasin puhkepäevadega.
Olin sutsu haige ja ravisin ennast Jäägermeistriga. Tšainiku värk. Juhtub :)

Trennidest ja noodist mängimisest
Neljas nädal
Tõmbasin endale detsembris internetist IM võistluseelse 20 nädala plaani, kus on iga nädal ja päev eraldi lahti kirjutatud. Mis on nädala mõte, eesmärgid, kuidas hoida vaimset ja füüsilist tasakaalu. Esmapilgul keeruline aga süvenedes, lihtne ja ülevaatlik. Kui täpselt noodist mängida, siis päris võssa ei tohiks panna.

Esimeste nädalate põhieesmärk oli harjutada lihas-vastupidavust, valmistuda ette treeninguteks. Tuttav teema. Võin silmad kinni „mängida“
Taktikalise ettevalmistuspoole pealt soovitati minna võistluse kodulehele ja vaadata üle võistlustrass ja lugeda kindlasti ka eelmiste aastate osalejate kommentaare.

Mõned tähelepanekud:
2013 a oli võistluspäeval Zürichis õhk 40C, vesi 24C, ilma kalipsota ujumine. Mulle kui konnaujujale ilma kalipsota sobib. Saan jalgadega vabalt lüüa. Kalipso tõstab jalad liiga üles ja pean neid alla suruma.
Ujumine: 2 ringi väljajooksuga, üle saare Minu jaoks, kelle nõrgad kohad on selg ja põlved, on see väljajooks ebamugavaim asi võistlusel. Oma max pulsi saan ma enamasti siis, kui ujumast ratta juurde T1-te jooksen, eriti Tartu Millil, kus sutsu ülesmäge ka. Retsept-rohkem planku teha ÜKE-s.
Fotodelt panin tähele, et ratta juurde joostakse Zürichis mööda muru, riietusalast. Et ma oma kollaste-karbon-kingadega eriti joosta ei saa, usun, et lubatakse joosta kingad näpus ja siis ratta etapi alguses king jalga. Oma esimesel, Mallorca 55,5 TRI-l, kasutasin sama nippi. Eks kohapeal vaatab. Igaksjuhuks võiks Eesti Ortopeediarstide Kalevil endale tõendi kirjutada. Mingi paberi. Juhuks, kui korraldajad mind ahistama hakkavad.
Rattarada on mägine ja see mulle meeldib. Raske(?) rattarada on see põhjus, miks Zürichisse saab vabalt regada, samal ajal, kui muud võistlused müüakse minutitega täis. Ei loomulikult oleks rattaralli-lauget-flätti äge uhada, aga kui teha siis ikka juba teha, eksole.

Alguses 35 km flätti, siis 12 min tõusu, siis „The Beast“ 15-17 min raske aga ilusate vaadetega järvele ja siis esimese ringi lõpus „Heartbreake Hill“ 12 prossane tõus 1-2 km. Raske kindlasti, aga....lisan siia ühe varasema osaleja kommetaari „ ..there was a mass of crowds either side of the road, about 10 deep cheering you on Tour de France style up the hill! I have to say that this will live in the memory forever – it was one of the best moments I have ever experienced! I floated up that hill like you would not believe! I felt like Chris Froome, it was amazing!„
Äge, onju! Seda ma sinna otsima ju lähengi.
Haanja100 „Mõrvar“ on 45% tõus, olen sealt baigiga üles roomanud, sellekõrval on need „Beastid“ ja „ Heartbreigid“ nagu Bon Jovi ballaadid.
Ringi lõpus on lõik, kus ei tohi aerolenksust kinni hoida. Vend, kelle blogi ma siin tsiteerin, ei käinud võistluseelsel briifil, võttis liiga vara aeroasendi ja sai penalty. Proovime õppida teiste vigadest.

Jooks. 4 x 10,5km ringil. Järve ääres. Ühtegi „hullu-ball-braker- tõusu“ sees ei ole. Aga sinnani peab jõudma. Esimese jooksuringini.
Ülevaade tehtud, selgus majas
 
Solfedzost. Olulisim, millele tark 20 nädala noodikiri soovitas tähelepanu pöörata esimesed neli nädalat, on tehnika lihvimine.
Et liigutused oleksid täpsed ja ökonoomsed.

Seda juttu ma usun 100%. Miks? Kohe seletan.
Mõtlesin pikalt, et mille arvelt ma saaksin 2015 suvi olla parem, kui varasemad suved. Paremini sööma hakata? Vähem jooma hakata? Rohkem trenni teha? Kahtlane. Pigem kvaliteedile rõhuda. Kvaliteet aga on hea tehnikaga sooritatud etteaste. :)

Toon näite täiesti teisest valdkonnast.
Eelmine aasta tõi jõuluvana mulle kitarri, Gibson Hummingbird True Vintage. Parim, mis saada on.
Üli vinge pill. Esimene nädal lihtsalt tegin kohvri lahti ja lihtsalt vaatasin.
Siis hakkasin aga kitarritunde võtma. Mina, kes ma oskan mängida ja olen mänginud Eesti tipp-jõukudega ( Hurry Scurry, GGG, Van Gogh ).

Otsisin üles vana bändikaaslase Arturi, kes ka kidratunde annab ja lõime käed. Teate, mida me tegime? Esimese klassi ABC! Põhimõtteliselt me õppisime õigesti sulepead käes hoidma ja joonistama sirgeid tähti. Ja nii 5 korda ja oma raha eest. Vabatahtlikult.
Igavad heliredelid, tähelepanu õigel sõrmetehnikal ja noodi puhtusel. Faking booring!
Juhtus aga see, et ma pole ennast akust-kidraga omiasju tehes kunagi nii hästi ja kindlalt tundud, kui peale neid solfedzotunde.
Mängida oli hea ja vaba, käed jõudsid mõttele järgi ja fiili oli kotiga. Krdi solfedzo eksole :)
Kas ma saan sama kasutada ka ujumises? Raudselt. Kui ma ujun niisama, suvalt, on üks ots 13 tõmmet, kui aga keskendun tehnikale ja libisemisele, on üks 25m ots 10-11 tõmmet. Me ei räägi siin tugevamini kiiremini vaid täpsemini ja paremini. Parema soundiga.
Sama rattas ja raudselt ka jooksus. (Kes ma 5 a tagasi ei jooksnud meetrit ka)
Mul on siiamani meeles tunne, peale 2011 a Mallorca laagri Priidu jooksukoole, kui kodus õues tütart rattaga sõitma õpetades ta järgi joostes avastasin et wow, ma ju jooksen, see on ju lahe.
Tehnika-tehnika-tehnika.

Hea tehnika pealt võib improviseerida ka.

Lugejate soovil lisan Lingi oma kidraõpetajale  Katsu jälgida just sõrmede tööd