Meie isadele, kelle lagi oli Nahktagi, Savoy Ball Estonias ja Tartu Maraton. Meie tagi on kalipso, Def Leppard Londonis ja IronMan Zürichis

reede, 26. juuni 2015

Aironmäänide Jaanipäevad

Kui eelmine pühaba, mil vihma kallas kogu päeva ja tulin 5,5h rattatrennist, mille sisse jäi Tabasalu Rattataralli ja kojujõudes iga sammuga väikseid järvekesi tekitasin küsis naine, et „ millal sa jälle normaalseks hakkad?“ Normaalseks!. Ma pole varem elusees normaalsem olnud...

Kui tavaliselt on jaanipäeval kõige suurem mure, et ega ei saja, ja kus ja kellega saab tulukese põlema, siis seekord oli küsimus esitatud hoopis- hoopis teistmoodi. „Kas päeval on paar tundi enamvähem ilma, et oma trennid ära teha?“
Oli, sai tehtud!

Jaanilaupäeval rattaga kerge tempotrenn tund 15 ja õhtul kerge jooks peale, koos suplusega meres. JaaniPÄEVAL ujumine 5x200 EBEH ( easy, build, easy, hard) ja jooks 1h peale. Ujumine, mis tundus kuki-muki osutus pähkliks, sest pühade puhul olid kodubassud kinni ja SPA-sse ei raatsinud ronida. Kalipso ja hoolde-kokk kaasa ja mereäärde. Panin kalipso selga, kokale neoonroosa särk selga, saatsin ta randamööda pool kilti edasi ja sumasin julgelt vette.
Ill-gee tuul oli ja täpselt linna poolt. Vesi võis olla 14 kraadi. Jalgadel kätel oli okei ja mõnus, olen ju jääujumisega ennast karastanud, aga hull oli peal, sest tuul puhus otse vastu ja otsaesine hakkas külmuma. Samas oli roosa poi jooksnud kaldal juba niikaugele, kui vaja ja motivatsioonile mõjus see piisavalt hävitavalt. Tuletasin meelde kogenud taliujujate jutte, et soojus säilitatakse viimasena ajus, ja kuni aju töötab, pole külmumist karta.
Laine oli vastikult tihe ja peksis otse ninna ja suhu. Lugesin viiekümne tõmbe kaupa, aga mingist easyst, või buildist pold juttugi. Katsusin kuidagi õhu kätte saada ja võimalukult sujuvalt edasi liikuda. Vist 5 minutit läks, enne kui keha ja vaim rahunesid. Esimene mõte, et aitab, koju tagasi, ei olnud enam ammu elujõuline.
Olin enne kaldale öelnud, et kui vesi väga külm, siis teeme lühemalt ja pööran enne roosat märki tagasi.
Nüüd aga panin veel mõned meetrid otsa ka. Tagasiminek oli allatuult ja- lainet. Nagu rakett.
Pärast kerge sörk õhtul peale ja taastusnädala esimesed trennid olid edukalt ja ausalt tehtud.

Enne seda olid aga hullud mahunädalad 24, 26 ja 28 tundi.
Viimasel nädalal olin ikka täiesti kutu juba, kurk sutsu valus jälle ja jätsin reedese jooksu ära.
Pühapäeval oli Valga poolik, peaproov ja soundcheck ja sinna täiesti kutuna polnud mõtet peale minna. Kolmapäeval Jüris eraldistardis läksin ka üksi sõitma paarissõitu, sest tundsin, et kiirust pole enam ammu ollagi ja ei tahtnud mõne sõbra tulemust pekki keerata.
Valga eesmärgiks olin pannud jaanuaris 5.30

Esimese Valga tegin 2012 6.13 ( uj41/ratas3.07/jooks2,24) Sellest Valga esimesest poolpikast pärineb ka minu medalikollektsiooni üls magusamaid medaleid.
Tädipoeg Jaanus nimelt lubas, et „ kui sa selle läbi teed, annan ma sulle isiklikult šokolaadimedali“

Wow, Issi, sa oled võitnud Pikne mcQueeni medali
Ripub, see medal, ripub. Hästi ripub!
2013, valmistusin võistluseks spetsiaalselt. Tegin maal nädalase aklimatiseerumis-treeninglaagri ja sain ajaks 5.45.30 ( 37/2.45/2.22)

Seega aeg 5.30 tundus eesmärgina täiesti OK. Lisaeesmärk, oli rattas panna täiega ja siis jooksus vaikselt tiksuda.
Kui selgus, et Valga jääb hullude-nädalate viimaseks kirsiks, siis polnud 5 ja pool kusagilt otsast paista. Hommikul, fännklubi ja hooldetiimi ees pidi aga numbri välja hõikama.
Aeg 5.45 ja kiirem on kõik okei, mis üle selle, siis peab eraldi pressika sponsoritele kirjutama.

Valga oli nagu peaproov ikka. Vahetusalasse sisenesin juba kogenud kalana, kiiver peas, number ees. Panin ratta pukki, number, koos kummiga lenksule, kiivripaelad lahti, rattakingad-tossud.... ee-ee... et-jahh...
Läksin auto juurde tagasi, võtsin kotist rattakingad, tossud sokid ja sisenesin uuesti vahetusalasse. Poetades kohtunikele: „ nipet-näpet veel sättida vaja...“ Krdi tšainik rsk!

Ujumise plaan Zürichis on olla võimalikult palju tuules ja driftida, siis Valgas oli paras teha viimasel hetkel kõik risti vastupidi. Startisin parema poi küljealt, tõmbasin ennast paremale ja hakkasin vaikselt libisema. Esimene kalipsos ujumine see suvi ja läks aega, enne kui tunne tagasi tuli. Esimese poini proovisin hingamist rahulikuks ja pikka libisemist ja olin klubikaaslase Argo taga.
Tagasipöördel ergutasin teda, et läheb-läheb! Ujusin veel 50 meetrit tal tuules. Tunne oli nagu vahest bassus, kui enne tagasipööret mõni mammi rajale ette jääb ja ei viitsi mööda minna, siis tiksud seal taga ja vaatad, et sama kiirust on võimalik ka ilma liigutamata hoida.

Enestunne oli hea, kindlust oli kapaga, ja panin oma teed jugama. Omastarust. Mass läks vasakult, mina paremalt keskelt. Konnas on mul hea sihti vaadata ja panna nagu kuul, otse sihtpunkti.
Väljajooksul vaatasin kella- 16 minutit, ohohh, kas võib tulla ujumiseaeg 32 min kanti, seda enam, et olin ju niisama sulistanud esimene ring omastarust. Uuesti tagumisse poisse hakkasin juba võidu ujuma. Kõik jällegi vasakul kõrkjates, mina keset järve. Minek oli hea, veetunnetus tipp-topp.
Ujutatud

Ronisin veest välja, vahetusala sujus kenasti. Hüppasin rattale, batoon suhu ja esimesel tõusul jäi Jooksueksperti Tarmo kohe ette, siis veel ja veel tuttavaid nägusid. Krudisin ja ootasin, millal Argo, kes on must kehvem ujuja aga kõvasti parem rattur must mööda kimab. Jõin pool pudelit vett, sõin pool batooni, teine ring sama, ringi lõpus ka geel. Et hoolde-fännklubi esimene ring ei näinud ja ilm oli jahe, vaatasin, et vean rahulikult oma 2x0,75l joogiga välja. Kolmas ring oli suht tahtejõu pealt, tuul oli koguaeg vastu. Argot aga polnud veel ikkagi. Juhtus tal midagi? Kuhu ta jääb?

Kolmanda ringi lõpu panin täiega, peale toiduala tõusu, sain veel ühest neoonroheliste sukkadega tüübist mööda, kes oli mu ees pool päeva pendeldanud, väntasin allamäge hoo punasesse, võtsin pulgapeal tilgakuju, lõikasin vasak-kurvi sirgeks, uuesti hoog üles ja.... et oot-oot, kust siit sinna järve äärde sai. Fakk, paremale oleks pidanud keerama. Pidur! Tagasi! Eemal nägin vahetusalasse sisenevaid neoorohelisi sukki... X/%¤¤¤¤“!=/ tsenseeritud!

T2 läks valutult.
Jooksma minnes ootasin tavapärast kangust ja karumõmm-uisutab-tossudega-asfaldil sammu lõppemist.
Kuidagi liigagi hea oli. Treener Mäx tšillis ka jooksurajal, ergutades ja kiites, et mu samm meenutab isegi jooksmist. Vastasin, et kuidagi petlikult kosmose tunne on ja sukeldusin põõsastesse. Kolmas Valga ja kolmas kord sama põõsas. Nagu ütleb Ain-Alar, siis kogenud triatleedi organism on suuteline ise vedelikku tootma! Edasi läks aga järjest mõnusamaks. Iga 1,2,5 ring geel. Tagumine toidukas jook ja soolaleib. 3 ja 4 ring kokakoola ja magnessiampull. Uue kombe taskust kukkuski ampull välja ja varupadrunid hooldemeeskonnalt olid kümnesse.
Ootasin jooksurajal, millal vanad konkurendid must mööda jooksevad. Argo oli must ammu juba ringiga ees jooksus. Ootasin koguaeg, millal käib plaks ja ma seisma jään. Liikusin, liikusin, liikusin ja isegi jooksumoodi oli see liikumine. Juurdepanna polnud kuskilt ja äravõtta ka ei tahtnud.
Kellapealt vaatasin, et 5.30 aega siit ei tule, küll aga paistab 5.45.

Viimane 2 km lasin looma lahti ( ema oli kilpkonn ja isa oli pidur) ja lõpetasin. Istusin maha, sain naiselt taastusjoogi, palusin Mäxilt luba jätta 1,5 h pealeveeremine järgmisesse aastasse ja piilusin kella 5.42.33. Nüüd oli küsimus, et palju ma vahetusalades maha magasin aega?
Protokoll näitab 5.44.59. Hehh, mul terve sekund isegi varuks ju.
Boonusena jäid mu seljataha 3 konkurenti, kes minust kõvasti paremad jooksjad.
Sponsorid võivad rahul olla

Kokkuvõtteks.
Ujumine oli täiega metsas. 42 min. 6 min viletsam kui parim ujumine. Kulutasin ennast seal keset järve tühja, Argo oli mul kohe seljataga.
Peab olema massis ja teiste teiste tuules.

Ratas OK. 2.41 aeg on 5 min parem, kui 2013, mil olin puhanud ja kiire. Pöörded ja kurvid tuleb endale selgeks õppida Zürichis.

Jooks. Uskumatult hea aeg ja veel uskumatum enesetunne. Koguaeg oli hea. Ühe vea tegin, kui tagumises punktis vett liiga palju jõin ja see siis pool ringi kõhus loksus. Sool ja spordijook on minu teema.
Kui nüüd veel arvestada, et Valga oli raskete nädalate viimane pärl ja et (kolmkordaüleõla) ükski põlv ega selg ega õlg ei häirinud, siis on olukord tipp-topp.

Taastusin kiiresti, veinitasin õhtul korralikult peale. Ja olen nüüd valmis viimaseks kolmeks treeningnädalaks. Teiper käivitub esmaspäeval.
 
Õpin õigesti kirjutama sõna "venitama"
Toit, puhkus, õiged trennid, meditatsioon, reziim.