I am IronMan

Gõu Rii-hõu Gõu!

payoffday

C!moon Rix, Run-Run!

Bravo, Bravissimo. Forssa!

Rai-hoo Ai-roon!

Look, Bon Jovi is running ( jaapanlased rajaääres)

Rjihuu, ghuidaz zulle mheeldib miinu khodumaa...???

Rii-hõuuu Juu aar Aironmään!

Sellised on värsked muljed rajalt ja selle kõrvalt.

Aga alustame algusest, hommikust.

Ühe õlle toel jäin magama, enne seda oli veel tulnud teade korraldajatelt, et kalipsod on keelatud ujumises. Vesi soe.

Hommikul ärkasin 15min enne kella, pool 5. Hommikusöögiks 7 lusikat kaerahelbepudru maasikamoosiga ja kaks lõhesaia, kohvi, apesini mahl ja läksime 5.43stardipaika. Kohal olime 6.13. Rattale joogipudelid peale. Soolatoos ja suitsuvorstivõiku raamikotti, kontrollisin kummid, sidusin vahetusala kotid lahti.( öösel sadas, ja tegin kottidele õhtul korralikud sõlmed peale).

Vetsust läbi, tunne oli et on vaja, tegelikult ei olnud vaja. Läksime 6.37 stardialasse ja alustasin oma hommikuvõimeldamisee rutiini.

Saatsin Prowwa minema ja läksin stardikoridori. Start oli lainetena.

PRO-d kõigepealt ja siis grupid, vastavalt enda poolt prognoositud ujumise ajale. Startisin grupist 70-80 minutit. Iga 5 sek lasti 10 matsi vette. Kõik sujus.

Enne starti lasti mussi ka- arvake ära?

Olen valmis ja rõõmus

AC_DC Hells Bells ja Metallica Enter Sandman. Jess! Tulge eest, ma lähen koos PRO-dega vette

Valmisolek, enesekindlus ja vorm olid laes.

Läksin vette ja asusin päripäeva ringi seespoolt ujuma. Õige otsus. Ruumi oli piisavalt. Paar müksu on tühiasi. Tuules polnud kellelgi olla. Oleks pidanud sutsu kiirematega vette minema.




Teise ringi poolepealt, esimeses pöördes oli kõva vastutuul, aga õnneks ujus mulle ette üks korraliku ujumistehnikaga tüdruk, kelle tuulde võtsin. Sellel Tšikil oli super platsinägemine. Vastutuult ujus pundist läbi, mina tuules. Kui

pöörasime kaldale ja tuul oli vasakult, ronis ilusti paremasse serva.

Olin lõpuni tal sabas ja nautisin ujumist. Esime ring 42 min, teine ring 46 min ! Vastutuul mängis juurde.

Vedur ja mina

Ujumises mõni minut plaanist ära antud läksin rattale. Ahjaa, vahetusala läks vinks vonks. Ainult rattasokid, kingad jalga, kiiver prillid joostes pähe ja rattajärgi.

Hakkasin rahulikult krudima, mäletate, Mäx soovitas esimene 30 kilti rahulikult võtta, aga ikkagi möödusin esimese 20 kiltiga miski sajast tegelasest.

35 pealt hakkas ülespoole minema 5-6% ja ilus pikk minek. Palav oli, päike hakkas võimu näitama.

Nosisin batooni ja jõin oma jooki. Powerbar Orange, sama, mis korraldajatel, ainult et teelusikas soola sees.

Tõusu lõpupoole oli juba päris palav ja siis kui nüri lõik, raudtee kõrval ülesmäge ei tahtnud kuidagi lõppeda, möödusin ühest Šveitslasest ja kuulsin sellise onu Remuse häälega kedagi ütlevat :“Rjihuu, ghuidaz zulle mheeldib miinu khodumaa...???“

Appi, luulud?

Jätsin jalad seisma ja vajusin tagasi selle Šveitsi kuti kõrvale. Et, ee, kuidas palun? See oli Eestis elav šveitslane, Oliver, kes ka Pühajärve TRI-l võistlemas käinud.

Mäest üles, mäest alla.  Üks viimane laskumine läks vähe hulluks, kus sirge peal eesminejatest möödumiseks vastassuunda põikasin, aga seal oli miski kivisillutisega lõik ja raputas päris pahasti.Kiirus oli seal 79,8 km/h.

Viimane lõpp linna sai ilusti aeros istutud ja lähenetud Heartbreake Hillile, kus rahvast nagu Tuuril ergutamas ja minu isiklik võttegrupp ka seal pidi olema. 1km tõusu, 8-10%, aga ilm oli siis juba +35.

Otsustasin tõusu alguses, et kino ei hakka tegama, püsti ei tõuse ja inisen vaikselt sadulas mäeotsa.

HeartBreake Hill

Õige otsus. Uljaspead, kes must tõusul mööda uhasid püsti, olid mäeotsas toidukas ratastelt maas ja peadpidi veetünnides. Haarasin pudeli, hoog sisse, mäest alla ja sain veel kiltase laskumisega 5-6 matsist mööda.

Esimese ringi aeg 2.49 andis veel lootust 12 tunni alistamiseks.

Teine ring, linnast välja olud muutusid. Tuul oli tõusunud ja puhus otse vastu. Kiirus langes. Kogu aeg oli joogijanu. Pool pudelit soolajooki oli veel korvis, aga varsti pidi seegi asendust leidma korraldajate joogipudeli vastu.

Enne esimest tõusu jälle 1geel sisse toidukas, 2 geeli raamikotti ja mõlemad pudelid täis. Mina, kes ma muidu söön pool batooni ja 1 geel tunnis, ei suutnud selle palavaga tahket sisse ajada.

 

Teine ring läks ainult geel.

Neljas, 4.tund rattal. Ma teadsin, et siis tuleb murdepunkt. Sitaks palav oli, kõik undas ja virvendas tõusul. Aga mul oli salarelv. Koukisin raamikotist kile seest musta teraleiva, mis oli soolaga kaetud ja suitsuvorsti viilakad peal.

Oi see oli valus! Suus niigi kuiv kõrb, leib ja sool ja vorst käisid suus ringi, aga pikkadel rattasõitudel olin aru saanud, et leib ja sool on need mis mind käima lükkavad. Šveitsi-eesti Oliver veeres must tõusul mööda jälle. 2 kilti mälusin seda tulist puru kuivas suus, raatsimata seda otse alla loputada.

Tandem, ujumises ja jooksus, paelaga koos

Siis oli söödud, ja hakkas teise ringi hullem tõus. Pudelist jooki peale, käigud parajaks, selg sirgu, õlad käed lõdvaks ja kerima. Esimene kurv ja viludas 2 meest pikali asfaldil. Puhkamas. Käed rinnal. Rindkere liikus.

Oliverist mööda

" Sorri, ma ei saand suga lobiseda enne, mul oli suu musta leiba täis“

" Misasi zee oli?“
" Must leib soolaga, Eesti nogija, ju nõu“
"...Ma ei zaa aaru zellest“
"Ah lasolla, ma läksin“
"Khuule, ma vaadan zee on hannud zulle dhiivad“

Hea oli jah, täielik nauding, sest teadsin et see on viimane pikk tõus rattal. Mäest alla minnes astusin seekord ennast vabasse vette, keegi laskumise alguses ees ei olnud ja sain kiiruseks 85 km/h.

Üks pisisekeldus oli ka ringil, kui pildistaja tsikkel, koos fototšikiga, mind pikalt jahtis, ja mu ees sõites tuhat pilti tegi, siis linna laskumisel ringteel ette jäi ja mul kurvi sirgeks lõikamise ära blokkis. Vehkisin käega ja kisasin „bas-tarr-doo“, nagu tuuril profid teevad ja jätsin ta uusi kunstpilte jahtima.

Enestunne oli jälle laskumisel mõnusaks läinud, adreka laks oli oma töö teinud ja läbi linna liikusin suht kenasti. Kella vaadates aga oli selge, et selle ringi esimene pool kustutas kõik mu lootused alla 12 tunni.

HeartBreake vol2

HeartBreik Hill tuli mõnusalt, prowwa ütles, et isegi reipamalt, kui esimesel ringil. Üleval võtsin ainult ühe pudeli kokat Ja kimasin mäest alla.

Kui kõikide reeglite ja manualide järgi tuleks viimane 3-4 km kerida rahulikult, et saada jooksuks võimalikult head jalad, siis mida tegi tšainik? Ma vaatasin, et mul on võimalik saada rattaaeg alla 6-e tunni. Istusin aerosse ja vajutasin rauad paremal niiet vaod asfaldis. Pohhui, mis hiljem, ma niikuinii ju joosta ei jõua ega oska.

Rattaaeg koos vahetusalaga ikkagi üle 6 tunni pool minutit. Samas Polari puhas rattaaeg on 5.58.10

 

Jooksma...

Lohutasin ennast, et jooks on enivei ajaliselt lühem, kui ratas. Ja saab rohkem ja paremat sööki.

Jalad olid uskumatult head, esimese ringi tempo oli niihea, et vaikselt tuli korraks 12 tunni eesmärk jälle tahvlile aga siis algasid rigilõpus kuumahood ja külmavärinad ja ma sain aru, et kui kodus on kõik jooksud tehtud tutimütsi ja kinnastega, siis 35 kuumaga on lood sutsu teised.

Homme on ka päev, mul on kaks kena last kodus. Ma tahan neid kõiki veel näha.

Lasin tempo alla. Hoidsin ennast jooksmas. Iga 2,5 km järgi oli toidukas. Mitte-mingit toitumisplaani enam ei olnud. Plaani jäi ainult magneesium 2,3 ja 4 ring ja soola 2x ringi jooksul tic-tac karbist. Toimis suurepäraselt dosaatorina.

Toidukad jalutasin. Alguses kohe müts peast, svammiga vett pähe ja kuklasse, lonks vett, lonks spordijooki, lonks kokat, apelsiniviil suhu, mahlad välja, suust välja, geel, ja uuesti kas vesi või kokalonks peale. Meeletud kogused, aga kõhus loksuma ei hakanud ja vetsus käisin ainult 2 korda.

Teisel ringil kerkis alateadvusest esile, kas Marko Alberti või kelle jutt, kuidas ta oli ennast oma spordiarsti soovitusel kuuma eest kaitsnud. OK, Proovime.

Järgmise jääkausi juures võtsin kolm kuubikut. Üks turjale, kaks püksi. Jah püksi, kohe munade vahele. Korraks oli tunne, nagu jaanuaris meres, aga siis läks juba ladusamaks.

Kas paremaks läks, on raske üelda, aga pilt oli sutsu selgem ja püsis sellisena lõpuni.

Eelviimane ring juhtus see, mida ma olin kogu aeg oodanud. Omaküla naabrimees Veiko, kes on must kõvasti parem jooksja sai mu kätte. Aa-gaa!!

„Riks kurat, sa oled must ringiga ees, kuidas sa seda tegid?“ Oligi nii, mul oli joosta veel 1 ring ja temal 2 ringi.
Kas tõesti, ei või olla...Iga harrastussportlase suurim soov saab tõeks- võita naabrimeest...:)

1.ring- kohe läheb pilt must-valgeks

Ootasin, et millal 30-34 km vahel üliraskeks läheb, aga ei läinud.
Tulid tuuleiilid, ilm läks pimedaks, kuidagi kodune tunne hakkas kohe ja 5 enne lõppu tuli vihma ka. Oh sa õnnista ja hoia!
Viimane 4 kilti. Enamus rahvast kõndis, nii need, kes minuga samal ringil, kui ka need, kellel 2-3 ringi veel joosta.

Ja siis ja siis.... Uskumatu, aga kurb hakkas, et see kõik saab varsti läbi. Krdi Stockholmi sündroom.

Hooldetiim andis lipu, viimane kilt oli puhtalt emotsioonilt ülihea sammuga ja naudinguga, hobuseraua kujuga finishiala. Lipp välja, väike etendus fännisektoris prowwale.

Tsainik ON AironMään

Ja siis...

Rii-hõuu! You are Ironman!

Kohal! Tehtud!

Aeg 12.39.ja pudinad.

Kas oleks kuskil olnud juurde näpistada?

Ujumises 3 min, kui oleks kiirematega läinud. Samas oleks siis ka rattas olnud juba väsimus suurem.

Rattas 10 min, kui oleks teise ringi vastutuules vihasemalt punninud? Riski bisnes.

Jooksus? Kindlasti mitte. Kõik korrad, kui proovisin sutsu gaasi juurde keerata, hakkas pilt virvendama ja kõht keerama ja jalad krambimärke andma.

Kulgesin 80prossa peal, aga suht piiri lähedal kogu päeva.

Lõpetasin heas tujus, käisin pesemas, viskasin nalja.Tuju oli mega Läksime omal jalal koju, üle mäe. Taastuseks kaks õlut ja väike kausike kodust pastat. Varbad on villis ja lõhki. Tühiasi.

 

Istun nüüd Riia Lennujaamas ja vaimselt olen täiesti puhanud. Zürichist siia lennates läbisin kahetunnise taastusravi- Dio, AC-DC, Def Leppard, Queensryche, Havanna Black.

Emotsionaalselt oleks valmis jälle homme joonele asuma- andke ainult mulle palun laenuks tervemad varbad.

Ühe suure poisi suur unistus on saanud tõeks. Kõikide ortopeedide ja füsioterapetide arvamusi mitte uskudes.

Ma tegin selle ära. Omal jalul.

Oi, magus-magus!

 

Aitäh teile, Sõbrad:

Merka- kokk, spordidirektor, psühholoog ja kallis naine

Mäx- treener ja hea Inimene ja sõber

Jan- mentor :)
Jaanus, Loona, Ummi, Pura, Tõnu- Suursponsorid ja sõbrad.
Heino-Taadu ja Jose- te ise teate, mis te tegite :)
Kirke ja Taavet- ma ei vedanud teid alt lapsed :)
Isa- ma olen olemas ja sa oled olemas

Kõik TriSmilekad- poleks teid poleks seda klubi ja poleks ma Mallorcal TRI-nakkust saanud

Ja suured tänud Teile, 3765 blogilugejat! Teie toetusel ei tule katkestamine kõne allagi.

 

Veinitame korralikult peale5 tundi Riia lennujaamas. Korralikult veinitame nüüd :)

10 tundi stardini

Kõik on tehtud, KÕIK.

Tehtud on plaan ja järgitud seda. Käidud TriSmile kevadlaagris. Tehtud pikad mahunädalad. Jälgitud toitumist. Oldud terve ja heas vormis. Vigastused-lollused-ülepanemised pole kimbutanud. Kontrollvõistlused Valga ja TartuMill tehtud. Hästi tehtud. 9 kuud sihikindlat tööd ja seda kõike Homse Päeva nimel.

Zürich on ilus linn lahedate inimestega. Mõnusalt lohakas ja elegantselt ükskõikne

ülepea kasvava umbrohu suhtes. Inimesed pikutavad parkides, joovad pokaalidest kaasavõetud õlut-veini, käivad paljalt ujumas ja tunnevad ennast hästi. Kõik mis kasvab, on suur. Roosid kolmanda korruseni, elupuud ümbermõõduga 100 meetrit. Kõik on lopsakas. Seepärast siin oma raha ongi hea hoida kasvab mis mühiseb

Hommiku-ujumise vaated

Lasteaialapsed magavad vaikset tundi õues puu all tekkidel, lutid nohisemas suus. Šveits EI OLE eu riik. Ja seda on näha.

Aken on lahti ja kostab mingit juutide Sabati laulu.Nagu indiaanlaste laul enne lahingut.

 

Kohale saime hästi. Ilma viperusteta...

Olime hooldetiimiga hommikul 2 tundi varem Tallinna lennujaamas ja esimese asjana nägime jõuku kätega vehkivaid inimesi AirBaltic leti ees.

„Sorri, aga Riia saatis miskipärast poole väiksema lennuki ja me ei tea mis nüüd saab...“

???

Rattakasti vaadati eriti kurva pilguga.???

„Aga teid me mahutasime ikka peale aga ratt...“ siin ma sekkusin vahele. „Sõbrakesed, ma ostsin pileti endale ja rattale ja hooldetiimile novembris ja me peame olema täna õhtul Zürichis. Aitähh, jahh!“

Ok, siis lükati ratas teise augu juurde, regati sisse ja läksime läbiotsimisse. Ja nad võtsidki meilt maasikamoosi ära!!!

Stressi ei olnud. Mul on reisikindlustus ja mustemal juhul oleks kimanud taksoga Riiga ja sealt juba õhtul 7 Zürichi lennule jõudnud. Kas niimoodi testitakse IM kandidaadi närve?

Ilm on olnud räigelt palav 32-35 kraadi, vett ja mineraale tuleb kõvasti peale laadida. Mineraalvesi veinitilgaga on superhea sellise palavaga.

Õhk 35, Vesi 26

Stardipaik on 2,5 km meie hotellist. Otse vasakule paremale, üle mäe, mäest alla paremale ja kohal. Väga vinks-vonks elamine muideks. Nõudepesumasin olemas, kõõgitoimkond on pidevalt hüppes, linnapeal. Kaubanduskeskus toidupoodidega 4 min jalutust. Hommikuti olen sörkinud võimlema järve äärde. Hästi hea puhas ja pehme ja libeda jooksuga vesi. Kalu täis. Muudkui uju ja vaata ja imesta!

 

Neljapäeval tegime Veikoga koos kerge rattasõidu ja võtsime linnas oleva järsema nuki, Heartbreake Hill, 1,5 km ja 8-9 prossa. Tänasin oma tarkust, et taha sai 28 kassett pandud- hea rahulik üles kerida. Allatulles läks tagakumm ( 2a vana kummi ventiil murdus). Kummivahetusega kaotasin vähemalt 2 liitrit vett. Kui 35 kuumaga seisma jääd on minutiga loik alla ja Veiks jõi igavuse peletamiseks mul pudeli tühjaks. Kokku siis miinus 2l.

Sealt läksime juba ennast regama ja expoalal sai pudeli uuesti täis panna.

Eile oli puhkekas. Täna hommikul ujusin 17 min, lõunal jooksin 10 min ja ratast peale lõunal 27 min. Elu kõige lühem rattatrenn.

20 min ratast ja kõik!

Kõik. Nüüd on asjad vahetusalas. Hommikul on kell 5 äratus, 5.15 pudru, lõhesaiad, kohvi ja mahl ja 5.45 stardime kodunt 6.10 kohal, 6.45 on stardid. Start lainetena, vastavalt ujumisajale, mida prognoosid.

Tulin vahetusalast hotelli ja mõtlesin pargis ( kus 30 meetrised elupuud ja 60m kõrged vahtrad), ja mõtlesin, et huvitav, miks närvi ei ole. Nagu kosmoses hõljuks. Loodan, et homme ikka lüüb hea tunde stardis sisse. Kas ujumine on kalipsos või mitte, see selgub hommikul.

Tagumise puu juures vasakul

Aga ma ei muretse. See blogi ja see võistlus on pühendatud meie isadele Meie papsidele ja vanameestele. Tribuut isadele :)

Ja muuseas, oma esimese ujumisvõistluse, enamvähem täpselt pool sajandit tagasi panin ma ju kinni! Ma jõudsin esimesena kohale.

Homme tuleb ilus päev!

 

Homne salarelv- SOOL !

 

Võistlusnädal !

Welcome to race week!

Congrats on getting this far after many weeks of long hours.

You've practiced nutrition, done the long sessions, have this taper plan for the week, and know the race course. Follow your own plan and not what you see others doing. Much more harm than good can be done this week by training too long, not sleeping enough, experimenting with food and race equipment, and chasing the pack during the first 40miles on the bike.

Vot selline jutt noodivihikust!

Asjad on pakitud, homme on lend Zürichi.

Eile käisin massaazis ja tegin extra puhkepäeva. Massöörilt sain kiita, seisukord on OK.

Võistlusnädal näeb noodikirjas välja nii:

E: Ujumine 4x5 min v.t. võistlustempos, Ratas: 3x10 min v.t., Jooks 3x10 min v.t

T: Ujumine 6x50 meetrit, Ratas 5x2 (kaks minutit!) min tempokalt, Jooks 5x1 min (5sooja, 5maha)

K: 30 min ujumine- et on reisipäev, asendan ujumise pikema hommikuvõimeldamisega ja ujun 10 min meres

N: Ratas 60 min ( tutvun rahulikult võistlusrajaga) Jooks 15 min suts kiirem kui v.t.

R: Puhkekas- Loomaaias on tutikas elevandibeebi. Jee!

L: Jooks 10 min, Ratas 20min, Ujumine 10min

P: VÕISTLUS

Ujumine- driftides ja tuules; Ratas- ei pane, ei pane ja veelkord ei pane. Jooks: toitumine!!!, ja EI pane, kuni viimane 5km käes.

Välismaareisu-riided

Selline plaan. Eriti meeldib mulle, võistluse taktika ja filosoofia paberil. Miks? Sellest sutsu hiljem.

 

Eelmine nädal, nädal peale Tartu Milli oli täielik õudusunenägu. KÕIK mandrossimeetrid olid põhjas.

Tartus tuli tulemus tipp-topp. Ujumine rahulikult, ratas mõnuga ( tegin ratast tund ette ja peale ka- Mäxi retseptid) Jooks oli minu kohta 5+. Seega kõik märgid lisasid enesekindlust. Peale võistlust 2! puhkepäeva.

Teisipäeval aga hakkas pihta. Tunne oli kuidagi löts ja energiad olid sajaga maas. Nagu haigus või nagu oleks tina pannud, või maeiteamis. Ei olnud oodatud särtsu ja powerit. Kogu aeg oli uni ja paha ja kõht tühi. Hommikuti jõudsin mereäärde 3 korda. Magasin kümneni. Neljapäeva õhtul virutasin sisse karbitäie meekooki ja 1,5 liitrit täispiima. Edasi läks aga veel vingemaks.

Hotelli panin Zürichisse kinni novembris, 1,5km stardist. Köögiga apartment, Waffelstrassel, mille võtme pidi saama teisest selle firma hotellist. Kirjutasin neile, et jõuan õhtul hiljem ja kas nad saavad võtme lennujaama tuua, nagu nad pakuvad või.... Vaikus...Vaikus.

Siis helistasin neile, ütlesin oma bronni numbri ja saatsin meili ja siis läks lahti. Dear Sir, sorry, for overbooking, lal-lal-laa. Fakk raisk, ma buuksin ju novembris. Hommm....Zennnn.

Kokkuvõttes saime uue elamise 400 meetrit kaugemale, väidetavalt vingem elamine, tasuta saun, spordiklubi ja lubati kompeseerida taksosõidud. Okei. Alati tasub varem üleküsida. Alati!

Waffelstrasse upgreiditi Wolframstrasseks. Kõlab sutsu paremini ka. Ironman ja Wolfram.

Waffelstrasse maja võivad nad kollaseks värvida. Ma panen sinna ise plekist sildi

 „ Selles majas EI PEATUNUD 2015 legendaarne...“

Pühapäeval oli viimane pikem 1,5h jooks ja siis ma natuke mõtisklesin. Joosta ja ratast teha ja ujuda oli tipp-topp terve nädal, aga lihtsalt selline lödi tunne oli sees. Ootasin vist liiga palju ja liiga vara? Tuttav tunne.

Kooliajal oli enne eksameid sama seis. Õpitud oli. Kolme-neljapeale vähemalt aga ikka lõi enne eksamit värina sisse, et sa järsku enam midagi ei teadnud ja millesti aru ei saanud.

Või siis esimesed lived bändiga, kui nädal enne tundus, et me ei oska üldse mängida. Saime prooviruumis kokku ja lihtsalt suitsetasime ja karjusime üksteise peale...

Vaatame peale võistlust, aga praegu mulle tundub, et organism on lihtsalt nii tark, et on kolmandiku ressursist välja lülitanud. Et vara veel?

Homme, kolmapäeva õhtul jõuame hotelli. Neljapäeva hommikul lähen Zürichis järveäärde ujuma ja võimeldama ja siis ajame energiad jälle kõvaks.

Kohalikud korraldavad seal ühisujumist 1h ja rattasõitu 2,5 h. Korraks mõtlesin minna kaasa, aga ei, teen noodist oma kava. Loen uuesti esimest lõiku. Jään kindlaks oma taktikale. Või.... Vahest prooviks...

Oma sool ja pipar kaaasa. ....kogemused :)

Eesmärk on võistlus läbi teha. Jõuda lõpuni ja alustada ka järgnevat päeva sama hea enesetundega.

Esmane ajaline eesmärk- alla 12 tunni, tundub liiga ambitsioonikas, arvestades rattarada, aga ma ei hakka seda muutma. Ilm, tingimused- kõik võib muutuda, mina teen oma asja.

Kuuma on seal praegu +30-39. Järvevesi oli eelmine nädal +28. Feisbuuki inimesed on võistluste kodulehel juba leilis- kalipsoga, ilma? Kas rahet tuleb, ei tule. Praegu näitab võistluseks +19 ja lausvihma ja tuule-puhanguid 30m/sek. Ma võin lõdvalt konna ujuda ilma kalipsota, mul, kui kogenud talisupljejal pole ujumiseks vabshee midagi...

Eks võistluspäeva õhtuks selgub, mis ilm oli...

IronMani tegemine erineb tavavõistlustest Eestis, kus on oluline kindlasti mõnda sõpra või naabrimeest võita. Nii ma vähemalt arvasin, kuni eelmise laupäevani.

Kuu aega tagasi, panin osalejate nimekirja otsingusse EST ja ennäe, oligi üks eestlane ka selles sadamas. Guugeldasin-kirjutasime-helistasime:„ Oh, lahe- sa ka lähed. Saaks enne kokku ja teeks koos ratast, Okei. Kus sa elad. Pirital. Ma kaa..Kus täpsemalt? Mähel, Padrikukülas...!!!???“ Naabrimees!! Mismõttes...

Sa regad ennast novembris kuhugi kaugele võistlusele, et teha rahulikult omas rütmis IronMani ja siis on ka joonel naabrimees, kellega vaja rinda pista. Karma?

Ei, Veiko on lahe sell. Läheb augustis tegema 100 miili ultrat. Teinud Nizza IM-i ja peale seda elanud baigiga mägedes kuu aega seljakotiga. Zürichi IM on tema jaoks pikk treening, oma põhiürituseks.Leadville Trail

Minu võimalused tema vastu? Spekuleerime:)

Ta on minust 50-60 min kiirem jooksurajal.

Mina peaks ujuma temast 7-10 min kiiremini, rattas olema 30-40 minutit nobedam. Nibin-nabin, onju :)

Kas läheme panema?

Kui ja... siis loe uuesti korraks veel jutu algust.

Ok numbreid ka, kui kedagi huvitab:

Trennimahud jaanuar- juuli

                   2014/13                    2015

Ratas mnt    90 h/2100km         110h/3020km

Spinn           8h                          20h

ÜKE          90h                          96h

Jooks         40h/350km             80h/490km ( jooksukoolid võtavad km suhet maha)
Ujumine    27h                         41h
Mahtu on poole aasta peale 100 tundi rohkem. Ühtegi vigastust ega ülepanekut pole olnud.
 

Tervisenäitajad

                           3 jaanuar        4 aprill          13 juuli

Pikkus             188                    sama             sama

Kaal                  91                    87,4                84 ( korraks oli  82,7 mahud maha+2)

Keham.indeks  25,9                  25,1                24,1

Keharasv %      19,5                  15,7                13,7
Lihasmass %    36,6                   38,5               39,3
Kehavanus         24                     19                  18
Polari test     Very Good          ELITE              ELITE
Pulss puhkes    42                        42                  38 ( enne Valgat oli 34-36)
Pulss max        162                     sama                sama
VO Max           48                        63                   64
Hemoglobiin  166                       159                 159

Kõik tundub numbrites kena. Hemoglobiini pole kunagi suviti mõõtnud. Sügisel, kui doonoriks käin on numbrid 170 kanti. Ju siis suvel mahtudega ongi veri vedelam.

Ratas pakitud, siis käisin päeval Pirta metsas baigiga kõõlumas pool tundi. Nautisin ja tegin hüpekaid ja mürasin niisama. jalg oli hea. Nüüd sörkisin sutsu peale. Tipp-topp tundub.
Olgu, lähen nüüd ja veinitan prowwa hooldetiimiga peale sutsu enne lennureisi.
Head aega seniks!