Meie isadele, kelle lagi oli Nahktagi, Savoy Ball Estonias ja Tartu Maraton. Meie tagi on kalipso, Def Leppard Londonis ja IronMan Zürichis

Teisipäev, 24. veebruar 2015

Häirekellad helisevad, ehk katastroof Norra suusatamises.

Eelmisel laupäeval tundus, et kõik on pe..ses. Just kahe rr-iga.
Käisin Kõrvemaal 39 kilti suusatamas. Võidusuusatamas. Kõrve neliküritus jääb mul see aasta tegemata, kuna IM ja Kõrve Tri on samal nädalavahetusel, siis otsisin jupp aega, kellele oma tasuta neliküritus kinkida, aga kehvasti otsisin. Plaanides see suusasõit mul lõppkokkuvõttes igatahes oli. Sellise intesiivsema trennina.
Olin suuskadel olnud see talv kokku 6 korda. Vihma sadas terve nädal. Aga, et sõbrapere utsitas takka, siis kraapisin suvise määrde oma mullasuuskadelt, üks sinine Madshus, teine punane Madshus, maha ja olin valmis oma hooaja esimeseks võistluseks.
Esimesed häirekellad kõlasid juba hommikul.
„Kus krt, kus mu kohvitass on?“
„See sama ju ongi“ miks sa mind süüdistad
„Ei ole, see on miski 5-3 kilone hantel, mul on ilus Iitala kohvitass, kerge ja mõnus“
„ Ah mine...“
Oligi minu kohvitass, aga kolm korda raskem, kui tavaliselt. Mingi jama vist. Et olin nädala alguses paar päeva haige olnud ja viimased ööd kehvasti maganud, panin jõuetuse ajutise vaimse nõrkuse arvele. Kolm päeva oli ilma trennita aga neljapäeval käisin juba saalis võimlemas ja reedel tegin oma spinn-kõhtselg-hoki-sörkjooks pika päeva. Ei hätää.

Kõrvemaal, number välja, varustus valmis. Sooja tegemise jätsin vahetult enne starti. Aega oli klubikaaslastega lobiseda ja aru anda, oma tegemistest. Kes kohal ei olnud, siis kiire ja põgus ülevaade aasta esimestest nädalatest.
Olen rohkem saalis ÜKE-t teinud, ujunud, kepikõndinud, metsas matkanud ja sörkjooksu teinud. Sellist trennitegemise tunnet nagu ei olegi. Samas vaatasin just Polarpersonalist oma eelmiste aastate esimeste kuude mahud üle, siis nüüd on numbrid isegi suuremad. 2012-2014 on jaanuar- veebruar 40h per kuu, siis nüüd on sinna 45-50 kanti. Pluss hommikuvõimlemised ja jooksud. Eelmine talv saalis jalgu ei teinud ja suvel oli tõusudel suht niru tunne, siis nüüd teen saalis jalgu ja pool tundi spinni „raske rauaga“
Midagi sellist ma Jahilole ja Melvinile seal kokku rääkisin. Ja rohkem ma neid vendi enam ei näinud. Sest siis, kui ma lõpetasin oli plats puhas.

Häirekellad Tšainikule!
Teadsin, et vana Madshus on pehme ja suvemääre pole märjal lumel flooriga samaväärne aga et see kõik NII raske saab olema...
Esimesed 2 muhku mis hokimees tavaliselt käed seljal, nagu kiiruisutaja võtab oli minu selle päeva piir.
„ Riks, krt alles teine tõus ja sa juba väsind“, karjus rajaääres rulluisukamraad Tiit Orlovski, kui ta mu liikumist nägi.
Mis krdi raske. Ma olin esimese kahesaja meetriga juba koomas, ajasin jalad ja käed laiali, vajusin põlvili ja piiksatasin „Appi, see olen mina, nodzu Appi!“
Ma polnud seni elusees ühtegi võistlust katkestanud. Oi, kui lähedal see siis oli.Kuidas ma nii nõrk olen? Kas ma olen puusse pannud oma trennidega?
Kuidagi lükkasin ennast liikvele ja proovisin ennast liikuma saada. Jalga nagu oli aga jõud oli null. Null miinus vanus korrutada kahe ringiga. Proovisin suuska libisema saada, no ei tule, nagu liiva peal. Okei mõtlesin, teen selle ringi vaikselt ära ja siis vaatame edasi. Enne lõputõuse hakkas hirm. Kuidas ma sealt omal jalul üle saan. Vaikselt jalalt jalale, papa-mammat sõites sai nendest jamadest üle ja olin juba pea-aegu pääsenud.
Siis aga lendas saadanas mu õlale ja kukkus targutama. „Kuule, mäletad, mis oli üks veebruari ülesandeid. Kust tuleb energia- kui energiat ei ole. Tahad, teisel ringil ma näitan sulle? Tule. Lähme!“
Okei, lähme.Teisel ringil ma ei lugenud mitte kilomeetreid vaid hingetõmbeid. Nullist sajani. Proovisin hingamise võimalikult ökonoomseks ja rahulikuks ajada, tehes sissehingates väikese pausi, enne väljahingamist. Tekkisid sissetulevast jõust mõnusad soojavärinad. Keha taastus. Lubasin endale, et iga samm siit edasi, teeb mind ainult tugevamaks. Liikusin sammhaaval, joogipunktidest leib-sool-vesi. Ja olin kohal.

Kähku sauna, pesema, autosse ja koju. Teised olid mind 45 minutit oodanud juba. Piinlik.
Huvitav on aga see, et koduteel autos ei tekkinud janu. Janu ja näljatunnet ei tekkinud ka kodus esimesed kolm tundi. Tavaliselt läheb peale sellist sõitu vedelikku 1-1,5 liitrit. Pluss õlled. Enestunne oli maru hea. Väsimust ei olnud.
Järgmisel päeval oli enesetunne veel parem. Läksin jooksma ja sellist head jooksutunnet, kes ma olen maailma viletsaim jooksja ja seda tegevust eriti ei naudi, pole ammu olnud. 15 kildase jooksu lõppu panin veel 600 meetrit täiega spurdi, mille ka ära seedisin.

Täna, Vabariigi Aastapäeval trennist kojujõudes vaatasin Faluni naiste uisu-kümpit ( Kalla esimene, USA-kad teine-kolmas) ja seal saagis reporterKuuse midagi Norra suusatajate täielikust katastroofist.
Jah, Björgen oli kolmekümnes täna, aga mis siis! Panid määrdega metsa- juhtub. Polnud nende päev. Üks s.tt päev ja kohe katastroof?
Peale haigust ja rasket reedet ootasin ma vist Kõrves imet. Imet aga ei sündinud. Sain hea kogemuse ja väärt õppetunni, hingamise ja hapnikuga mängimisel.

See nüüd on viimane nädal tšillida ja puhata ja mängida. Järgmisest nädalast peab hakkama juba noodist mängima. 20 nädalat jutti.
Läheb ägedaks!

Teisipäev, 10. veebruar 2015

Kust tuleb energia siis, kui energiat enam ei ole.



Päike, õhk ja vesi-need me sõbrad kolmekesi (pioneeritarkus)
Väga segane pealkiri, aga üks pealkirjavariant oli ka kust VÕTTA energiat, kui energiat ei ole. See jutt oleks läinud juba sarnaseks targutamiseks nagu poliitikutel eelarve numbritega mängides, et kust võtta raha, kui raha ei ole, millele „tarkpead“ kirevad vastu, et ega siis raha pole maailmast otsa lõppenud. Mine ja võta!
Kust sellised mõtted?

Lugesin ükspäev, kuidas klubikaaslane Rait ennast põrgunädalal Tenerifel piinas ja viskasin pilgu peale ka tema toitumise- ja taastumise juttudele. Et Rait on taimse toidu peal, siis teda jäljendada ma ei kavatse aga lugeda on ikkagi põnev. Kui peeneks on ta oma energiateema ajanud. Vinge vana.
Kes tema blogi lugeda ei viitsi, siis kokkuvõtteks, et Rait pani iga päev 6 tundi ratast, 2tuhat tõusumeetrit ja sõi samal ajal paar peotäit kanaarilinnu toitu ja jõi 2 liitrit vedelikku. Kokku ca 1500 kcal. Jooksis pool tundi peale. Õhtusöögina manustas veel energiat 1,5-2 tuhat kcal eest. Klapib eksole?
Ja nii 5 päeva jutti ja täiega.

Aga Tšainiku asjadest.
Et veebruar on juba tõsine treeningkuu, siis eelmine reede lasin loomal keti sutsu pikemaks.
Spinning oli hea, kell 10.00 oli tuba rahvast täis Olümpiamees-Kodaral hea tuju, minu jalavalud olid jäänud dr Rahu kabinetti ja nautisin trenni täiega. Särtsu oli piisavalt.
11.15 Kõhu-selja-eris, millele on pandud uus nimi Core-fit ( väidetavalt, oli kõht-selg liiga labane nimi ja rahvast jäi vähemaks...) olid harjutused mulle sobivad, sain ja julgesin pingutada ja pesema minnes oli juba mõnus väss peal.
Söögiks tee peal autos Arcticu päevapraad ( spordijook + oranz Corny batoon) ja kell 13.00 veeresin juba Jeti hallis jääle sooja tegema.
Hokitrenni intensiivsus sõltub sellest, kui palju rahvast kohal on. Kui on 5-5e vastu, siis jalutatakse niisama 1,5 tundi. Kui mõlemal pool on vähemalt 5 vahetust, et saab mees-meest vahetada, on tempo üleval aga puhata saab ka. Reedel oli kõige lollim värk, mis üldse olla saab. Kohal oli kiireid noori vene-kutte, kes ka liigat mängivad, ( vaba jääaeg, tulla võivad kõik) ja tempo aeti kohe kiireks. Mõlemal pool oli ainult 2 vahetusmeest. Mis tähendas seda, et kui olid süsi ja tahtsid pingile puhkama minna, siis võis juhtuda, et oma meeskonnast oli veel kolm taati puhkama minemas, kes roomasid pingile ja ise pidid veel ühe „vahetuse“ täiega laksama. Karm, aga seda ma reedeti otsingi ju.

Kodus sutsu tööasju, kerge söök ja kuidagi tekkis õhtul kohustustevaba auk. Viskasin suusad auto peale ja läksin Piritale suusatama. Et teen kergelt, enne magamajäämist värskes õhus. Ikkagi IM ettevalmistus.
Lund on vähe ja Pirita ring on ümber kolme kuuse veetud 1,3 km pikk. Kohe kui sõitma hakkasin, tundsin, et olen täiesti tühi. Jalga nagu oli, libisemist ka aga tahtmine oli null. Energia oli selleks päevaks otsas. Kõige tobedam, et iga viie minuti tagant sõitsid autojuurest mööda, kus kuivad riided ja soe tee. Tahtsin maha tulla, aga rumalast peast vaatasin enne kella- 22 minutit sõidetud! Kas sellepärast tasus suuski alla panna. Okei, katsume ikka 40 minutit ära teha.
Keskendusin hingamisele, asendile ja proovisin lihtsalt keha liikumas hoida. Siis mõni ring hiljem hakkas kummitama, millest Rait kirjutas. Kus on konks? Ta teeb tugevat trenni, pea 7 tundi ja sööb tagasi 3tuhat kcal. Ei saa ju olla, et ta kulutab mägedes sõites alla 500kcal tunnis. Okei, jah. 1päev on loogiline panna „aurude pealt“ aga 5 päeva jutti, peale kahenädalast treeningtsüklit. ?
?
Niimoodi ma siis tiksusin vaikselt Pirital suuskadel ja sain aru, kui kuradima kaugel ma olen oma ettevalmistusega teel Tsainik-IronManiks.
Kasutasin oma vana nippi lapsepõlvest ja kujutlesin, et olen Roald Amundsen.
Amundsen- eeskuju
Lõunapooluseni on jäänud minna veel paar kilti ja raja ääres karjub Alaver: „Scotti tiimil on suusad p...ses ja koerad jääs. Jõuad-jõuad“
Tegin rahulikult tunni täis. Ei olnud hullu midagi. Aga kummitama jäid mõned mõtted.

Kuidas leida sisemisi ressursse, kui neid ei ole? Kuidas õppida kasutama vaimuenergiat?
Kuidas harjutada ignoreerima keha signaale- „aitab, ära tee enam, lõpeta!“

Võtan selle omale veebruari lisaülesandeks.
Kui midagi ägedat välja nuputan- jagan teiega ka sõbrad!

Teisipäev, 3. veebruar 2015

Inventuur, ehk miks ma seda kõike TEGELIKULT teen.

Postitus viibis, sest ma ei olnud päris kindel, kas lugu tuleb mazooris või minooris.

Plaan oli rääkida ausalt kõikidest segajatest ja hädadest ja teha üks kaamoseaja vinguv postitus.
Käisin dr Rahu juures, „tõstukil“ ja lasin puksid ja sillad ja õõtshoovad ületsekata.


Tulemus- tõmbame õhukitarrel kõlava Sol-i ja tuututame jutu valmis.

Alguses vaikus maa kohal, siis oli lasteaed, siis oli kool, siis oli 6 aastat jäähokit, siis 2 aastat sõjaväge, siis oli 10 aastat rokenrolli ja alles siis tuli esimene vigastus.

Vigastused on tobedad ja nad juhtuvad alati tühja koha pealt.
Veerpalu lõhkus jala koeraga mürades, Šmigun pani kelguga õla sodiks, Värnik hüppas kukerpalliga selja paigast, Schumacher... deem, onju.

Esimese paugu sain, kui proovisin Fiat127-l ise jõululauba eelsel päeval rattalaagrit lume peal vahetada. Oli kiire, puudusid oskused ja külmal lumel istudes tõmbasin selja paigast kangutades.
Tagajärg- lülisamba lõikus. Alates sellest päevast, kui lõikuselt ärkasin teadsin, et nüüd peab selga toonuses ja painduv hoidma. Sellest on mu elus jätkuvad jõusaali treeningud. Ja venitused.

Pauk nr 2. Direktorite saali-jalka. Kutsuti, et nii lahe, tule ka. Läksin, sain palli, unustasin, et olen saalis, panin põlve siseküljega lätaki vastu maad. Tagajärg- meniski opp dr Rahu juures. Kuu aega hiljem ostsin endale maastikuratta, mis teenib mind tänase päevani.
Peale seda oli tükk tühja maad. Tegin rattavõistlusi, mängisin harrastajate hokit, võimlesin saalis.

Siis sündis tütar. Ma ei jõudnud enam ei saali, ei rattaga sõitma ei kuhugi. Nii lahe oli kodus olla ja plikaga tegeleda.
Pauk nr 3 käis suvel, kui hommikul maal kalal kilone ahven konksu otsast murule kukkus ja põgeneda püüdis, kummardusin kükki, püüdsin ta kinni ja hüppasin võidukalt püsti, saatjaks jõhker ragin vasakus põlves. Jälle menisk rsk. „Hallo, tere Madis, mina jälle siin....“
Suvine mahutrenn 2009

Nüüd pole enam ratast unarusse jätnud. Midagi ma ikka õpin ka.

Pauk nr 4 (vt pauk nr2) Direktorite rannajalka. See on Murphi seaduste kuldnäide. Ma ei tahtnud sinna minna, naine aimas ka halba, oli puhkuse esimene päev, asjad-õnged olid pakitud, et maale lõunasse sõita. Käisin korraks kontorist läbi ja koduteel hüppasin salaja Pirta rannast läbi. Meie firmatiimist oli üks mees hilinemas. Okei. Ega mina ju alt ei vea. Ajasin vormi selga, lõin värava, päästsin värava ja siis kaitses kukkus vastaste 150 kilone vend mulle ristisele säärele. Nii ei kukuta krt küll! Pindluu murd ja kips. 2 kuud suvel.
Siis aitas, otsustasin, et hakkan regulaarselt liigutama. Järgmine suvi meelitas mind tädipoeg Jann, kõrvemaa triatlonile. Ma jooksin tol ajal max30 meetrit korraga, toetades keharaskust lapsevankrile ja kartes jälle kriginat meniskis. Aga kuidagi ma ennast taas liikuma sain ja siin ma nüüd olen.

Ah, et mida nüüd dr Rahu vaatas? See suvi, vedelesin kodurannas, et saada pruuniks, juuliks, hakkas igav, läksin kergele sörgile, aga olin sokid koju unustanud. Paljajalu joostes tegin aga miskil imemoel liiga vasakule varbale, mis hakkas nüüd talvel vastikult tunda andma. Hokiuisk ei tahtnud ka jalga minna.
Tänud Helinale, sain kiirelt aja, dr Rahu vaatas üle ja tunnistas terveks. Lugu tuli mazoorne.

Kokkuvõte. Varustus, millega peab arvestama

Pea on terve. Kael ka pöörab õiges suunas ( tervitame prowwat)
On võimalik, no on ju!
Parem õlg- igapäevane kummilindi kava
Selg- ujumine, jõusaal ja naistetrennid ( bodybalaanz ja kõht-selg)
Põlved- ratas-ratas-ratas

Seega kõik eelnevad postitused, kus on juttu tahtejõust ja eesmärkidest ja muust on selge häma.
Liigutamine ja sport, ei mitte sport, pigem kehakultuur, on mulle eluliselt vajalikud.

Loo lõpp, kolm-neli.