Kui tavaliselt on jaanipäeval kõige
suurem mure, et ega ei saja, ja kus ja kellega saab tulukese põlema,
siis seekord oli küsimus esitatud hoopis- hoopis teistmoodi. „Kas päeval on paar tundi enamvähem
ilma, et oma trennid ära teha?“
Oli, sai tehtud!
Jaanilaupäeval rattaga kerge
tempotrenn tund 15 ja õhtul kerge jooks peale, koos suplusega meres. JaaniPÄEVAL ujumine 5x200 EBEH ( easy,
build, easy, hard) ja jooks 1h peale. Ujumine, mis tundus kuki-muki osutus
pähkliks, sest pühade puhul olid kodubassud kinni ja SPA-sse ei
raatsinud ronida. Kalipso ja hoolde-kokk kaasa ja
mereäärde. Panin kalipso selga, kokale neoonroosa särk selga,
saatsin ta randamööda pool kilti edasi ja sumasin julgelt vette.
Ill-gee tuul oli ja täpselt linna poolt.
Vesi võis olla 14 kraadi. Jalgadel kätel oli okei ja mõnus, olen
ju jääujumisega ennast karastanud, aga hull oli peal, sest tuul
puhus otse vastu ja otsaesine hakkas külmuma. Samas oli roosa poi
jooksnud kaldal juba niikaugele, kui vaja ja motivatsioonile mõjus
see piisavalt hävitavalt. Tuletasin meelde kogenud taliujujate
jutte, et soojus säilitatakse viimasena ajus, ja kuni aju töötab,
pole külmumist karta.
Laine oli vastikult tihe ja peksis otse
ninna ja suhu. Lugesin viiekümne tõmbe kaupa, aga mingist easyst,
või buildist pold juttugi. Katsusin kuidagi õhu kätte saada
ja võimalukult sujuvalt edasi liikuda. Vist 5 minutit läks, enne
kui keha ja vaim rahunesid. Esimene mõte, et aitab, koju tagasi, ei
olnud enam ammu elujõuline.
Olin enne kaldale öelnud, et kui vesi
väga külm, siis teeme lühemalt ja pööran enne roosat märki
tagasi.
Nüüd aga panin veel mõned meetrid
otsa ka. Tagasiminek oli allatuult ja- lainet. Nagu rakett.
Pärast kerge sörk õhtul peale ja
taastusnädala esimesed trennid olid edukalt ja ausalt tehtud.
Enne seda olid aga hullud mahunädalad
24, 26 ja 28 tundi.
Viimasel nädalal olin ikka täiesti
kutu juba, kurk sutsu valus jälle ja jätsin reedese jooksu ära.
Pühapäeval oli Valga poolik, peaproov
ja soundcheck ja sinna täiesti kutuna polnud mõtet peale
minna. Kolmapäeval Jüris eraldistardis läksin ka üksi sõitma
paarissõitu, sest tundsin, et kiirust pole enam ammu ollagi ja ei
tahtnud mõne sõbra tulemust pekki keerata.
Valga eesmärgiks olin pannud jaanuaris
5.30
Esimese Valga tegin 2012 6.13 (
uj41/ratas3.07/jooks2,24) Sellest Valga esimesest poolpikast pärineb
ka minu medalikollektsiooni üls magusamaid medaleid.
Tädipoeg Jaanus nimelt lubas, et „
kui sa selle läbi teed, annan ma sulle isiklikult šokolaadimedali“
 |
| Wow, Issi, sa oled võitnud Pikne mcQueeni medali |
Ripub, see medal, ripub. Hästi ripub!
2013, valmistusin võistluseks
spetsiaalselt. Tegin maal nädalase aklimatiseerumis-treeninglaagri
ja sain ajaks 5.45.30 ( 37/2.45/2.22)
Seega aeg 5.30 tundus eesmärgina
täiesti OK. Lisaeesmärk, oli rattas panna täiega ja siis jooksus
vaikselt tiksuda.
Kui selgus, et Valga jääb
hullude-nädalate viimaseks kirsiks, siis polnud 5 ja pool kusagilt
otsast paista. Hommikul, fännklubi ja hooldetiimi ees pidi aga
numbri välja hõikama.
Aeg 5.45 ja kiirem on kõik okei, mis
üle selle, siis peab eraldi pressika sponsoritele kirjutama.
Valga oli nagu peaproov ikka.
Vahetusalasse sisenesin juba kogenud kalana, kiiver peas, number ees.
Panin ratta pukki, number, koos kummiga lenksule, kiivripaelad lahti,
rattakingad-tossud.... ee-ee... et-jahh...
Läksin auto juurde tagasi, võtsin
kotist rattakingad, tossud sokid ja sisenesin uuesti vahetusalasse.
Poetades kohtunikele: „ nipet-näpet veel sättida vaja...“ Krdi
tšainik rsk!
Ujumise plaan Zürichis on olla
võimalikult palju tuules ja driftida, siis Valgas oli paras teha
viimasel hetkel kõik risti vastupidi. Startisin parema poi küljealt,
tõmbasin ennast paremale ja hakkasin vaikselt libisema. Esimene
kalipsos ujumine see suvi ja läks aega, enne kui tunne tagasi tuli. Esimese poini proovisin hingamist
rahulikuks ja pikka libisemist ja olin klubikaaslase Argo taga.
Tagasipöördel ergutasin teda, et
läheb-läheb! Ujusin veel 50 meetrit tal tuules. Tunne oli nagu
vahest bassus, kui enne tagasipööret mõni mammi rajale ette jääb
ja ei viitsi mööda minna, siis tiksud seal taga ja vaatad, et sama
kiirust on võimalik ka ilma liigutamata hoida.
Enestunne oli hea, kindlust oli kapaga,
ja panin oma teed jugama. Omastarust. Mass läks vasakult, mina
paremalt keskelt. Konnas on mul hea sihti vaadata ja panna nagu kuul,
otse sihtpunkti.
Väljajooksul vaatasin kella- 16
minutit, ohohh, kas võib tulla ujumiseaeg 32 min kanti, seda enam,
et olin ju niisama sulistanud esimene ring omastarust. Uuesti
tagumisse poisse hakkasin juba võidu ujuma. Kõik jällegi vasakul kõrkjates, mina
keset järve. Minek oli hea, veetunnetus tipp-topp.
 |
| Ujutatud |
Ronisin veest välja, vahetusala sujus
kenasti. Hüppasin rattale, batoon suhu ja esimesel tõusul jäi
Jooksueksperti Tarmo kohe ette, siis veel ja veel tuttavaid nägusid.
Krudisin ja ootasin, millal Argo, kes on must kehvem ujuja aga
kõvasti parem rattur must mööda kimab. Jõin pool pudelit vett,
sõin pool batooni, teine ring sama, ringi lõpus ka geel. Et
hoolde-fännklubi esimene ring ei näinud ja ilm oli jahe, vaatasin,
et vean rahulikult oma 2x0,75l joogiga välja. Kolmas ring oli suht
tahtejõu pealt, tuul oli koguaeg vastu. Argot aga polnud veel
ikkagi. Juhtus tal midagi? Kuhu ta jääb?
Kolmanda ringi lõpu panin täiega,
peale toiduala tõusu, sain veel ühest neoonroheliste sukkadega
tüübist mööda, kes oli mu ees pool päeva pendeldanud, väntasin
allamäge hoo punasesse, võtsin pulgapeal tilgakuju, lõikasin
vasak-kurvi sirgeks, uuesti hoog üles ja.... et oot-oot, kust siit
sinna järve äärde sai. Fakk, paremale oleks pidanud keerama.
Pidur! Tagasi! Eemal nägin vahetusalasse sisenevaid neoorohelisi
sukki... X/%¤¤¤¤“!=/ tsenseeritud!
T2 läks valutult.
Jooksma minnes ootasin tavapärast
kangust ja karumõmm-uisutab-tossudega-asfaldil sammu lõppemist.
Kuidagi liigagi hea oli. Treener Mäx
tšillis ka jooksurajal, ergutades ja kiites, et mu samm meenutab
isegi jooksmist. Vastasin, et kuidagi petlikult kosmose tunne on ja
sukeldusin põõsastesse. Kolmas Valga ja kolmas kord sama põõsas.
Nagu ütleb Ain-Alar, siis kogenud triatleedi organism on suuteline
ise vedelikku tootma! Edasi läks aga järjest mõnusamaks. Iga 1,2,5
ring geel. Tagumine toidukas jook ja soolaleib. 3 ja 4 ring kokakoola
ja magnessiampull. Uue kombe taskust kukkuski ampull välja ja
varupadrunid hooldemeeskonnalt olid kümnesse.
Ootasin jooksurajal, millal vanad
konkurendid must mööda jooksevad. Argo oli must ammu juba ringiga
ees jooksus. Ootasin koguaeg, millal käib plaks ja ma seisma jään.
Liikusin, liikusin, liikusin ja isegi jooksumoodi oli see liikumine.
Juurdepanna polnud kuskilt ja äravõtta ka ei tahtnud.
Kellapealt vaatasin, et 5.30 aega siit
ei tule, küll aga paistab 5.45.
Viimane 2 km lasin looma lahti ( ema
oli kilpkonn ja isa oli pidur) ja lõpetasin. Istusin maha, sain
naiselt taastusjoogi, palusin Mäxilt luba jätta 1,5 h
pealeveeremine järgmisesse aastasse ja piilusin kella 5.42.33. Nüüd
oli küsimus, et palju ma vahetusalades maha magasin aega?
Protokoll näitab 5.44.59. Hehh, mul
terve sekund isegi varuks ju.
Boonusena jäid mu seljataha 3
konkurenti, kes minust kõvasti paremad jooksjad.
 |
| Sponsorid võivad rahul olla |
Kokkuvõtteks.
Ujumine oli täiega metsas. 42 min. 6
min viletsam kui parim ujumine. Kulutasin ennast seal keset järve
tühja, Argo oli mul kohe seljataga.
Peab olema massis ja teiste teiste
tuules.
Ratas OK. 2.41 aeg on 5 min parem, kui
2013, mil olin puhanud ja kiire. Pöörded ja kurvid tuleb endale
selgeks õppida Zürichis.
Jooks. Uskumatult hea aeg ja veel
uskumatum enesetunne. Koguaeg oli hea. Ühe vea tegin, kui tagumises
punktis vett liiga palju jõin ja see siis pool ringi kõhus loksus.
Sool ja spordijook on minu teema.
Kui nüüd veel arvestada, et Valga oli
raskete nädalate viimane pärl ja et (kolmkordaüleõla) ükski põlv
ega selg ega õlg ei häirinud, siis on olukord tipp-topp.
Taastusin kiiresti, veinitasin õhtul
korralikult peale. Ja olen nüüd valmis viimaseks kolmeks
treeningnädalaks. Teiper käivitub esmaspäeval.
Õpin õigesti kirjutama sõna "venitama"
Toit, puhkus, õiged trennid,
meditatsioon, reziim.
