Ahoi Spordirahvas! Siin Tšainik!

Mõnus, suvi on käes. Esimesed jooksud ilma tutimütsita ja lühikese varrukaga.

Tulin just Pirta metsast. Rästikud ei hammustand, venkudelt peksa ei saanud. Olin kiire nagu tuul. 2.10 jooks, viimane pool tundi täie pasaga. Kannatas ära küll. Raske oli, tunnipealt hakkasin juba löntsima hoidsin ennast vägisi tempos 6min/km ( ma kiiremini ei jõua ju ) 2 Powerbar vedelat geeli, 50 min tagant Ja viimane lõpp tuli üllatavalt hästi 4.30 tempos isegi. Oskan juba energiatega mängida. :)

Teemanädal :)

Mis vahepeal? Vahepeal spetsialiseerusin proffessionaalselt ehk olid 3 teemanädalat.

Ujumisenädal, jooksunädal ja rattanädal.

Kõige raskem oli.... üllatus üllatus-

Ujumisenädal: 8,3 tundi ujumist, ratast 3 ja jooksu 1,9.

Viimane ujumine oli 4 km + soojendus+venitus ja pealeveinitus. Veest oli tõsiselt siiber. Ujusin Viimsi kooli bassus, mis oli tühi pühapäeva õhtul. Palvetasin, et tuleks mõni paks vanamutt kasvõi rajale, kellega saaks trügida, oleks natukenegi vaheldust. Aga ei. Viskle nagu rähn edasi-tagasi ja loe ja liida otsi ja tõsta kahhelplaadi ruutudel joogipudelit, et lugemine sassi ei läheks. Vesi on mõnus. Täna õhtul lähen SPA-sse

Jooksunädal: Ujumine 2,3, Ratas 3,5, jooks 7,8.

Kuigi jooksmine on mul kõige nõrgem külg, tuli jooksunädal kõige mõnusamalt.

Neljapäeval tegin jooksupartneritega jooksukooli, kus maestro Pirksaar isiklikult vägesid juhatas. Pühapäevane 2,5h jooks tundus paberilt vaadates nüri, aga et samal päeval oli Tartu jooksumaraton, mis toimub küll kusagil maakohas, metsas ja kuhu on linnast pikk ja igav sõit. Aga kaval nagu ma olen, meelitasin auto peale klubikaaslased Argo ja ta sõbra ja Jani ja Marika ja Taivo, kõik PÄRIS jooksjad, siis tuli ka see üritus, mängleva kergusega. Jalad olid küll neljapäevasest Pirksaarega kepslemisest verivalusad, aga nagu Argo ütles „ eks Zürichis saab seda tunnet pikalt olema, paras harjuda valuga“ Õhtul korralikud veinitused, ja esmaspäeval algas...

või õigem öelda kestis veel...

Sünnipäevanädal: joomist 4, söömist 6 ja head seltskonda kokku 10 h.

Et jaotasin koormuse ühtlaselt kahele nädalale ja puhkepäevadele enne võistlusi, siis ülepanemise ohtu ei olnud.

...karda mitteproovimist

Okei, spordist

Rattanädal: Ujumist 2,1, ratast 13 ja jooksu 1,9 tundi.

Rattanädal osutus eriti keeruliseks, sest ilmad olid tõsiselt pekkis. Lugesin vahepeal Raidu Blogi, kes jäi ka oma pikka sõitu tehes tuule ja vihma ja eestimaa kevade kätte. Jõudu andis kohe juurde, et ka teistel on raske ja paha. Nii vähe on meile, eesti meestele motivatsiooniks vaja, onju.

Terve nagu purikas, läksin nädala alguses liiga optimistlikult iga ilmaga sõitma ja neljapäev, reede oligi kurk valus ja tomat punane. Väike palavik ka. Laupäevaks oli plaanis Kõrvemaal baiki sõita, rattaga sinna ja rattaga tagasi ka. Ise ma poleks sinna pooltoobisena läinud, aga lapsed kibelesid kangesti kaasa, siis tõstsimegi lauba hommikul rattad ja vanaema autole ja veeresime kohale. Jooksin lastesõitudes 3 x 700 meetrit soojaks, panin numbri rattale ja veeresin vaikselt massiga kaasa. Jalg oli tõusudel üllatavalt hea. Mu vana uunikumbaigi esikäikar andis ka oma panuse ja eest väiksele ei vahetanud, siis saigi mõnusalt jalga paksuks aetud. Ainult viimased uued nukid kõndisin. Jäin rahule.

Pühapäeval oli 4.20 sõit. Ilm oli tutimütsi vääriline. Tuul puhus. Fakk-fakk-fakk. Lisaks olin veel baigis endal tagumiku ära hõõrunud ja peale tunnist veeremist tahtsin juba koju ja tekialla ja kaissu, aga siis pööras tuul korraks seljataha ja päike soojendas hetkeks valusat lõigatud õlga ( see ei kannata ju külma) ja eluvaim tuli tagasi.

Parim autasu-  tütre esimene omapunutud pärg...:)

Mida ma õppisin nendel nädalatelt? Peas peab kõik korras olema ja valu on ajutine. Mingi hetk pöörab tuul sulle sobivasse sunnda ja päike näitab oma helgemat poolt.

Üks asi veel, et kuidas ma Kõrvemaal oma jooksu ära rikkusin. Sörkisin suht normaalselt, kuni poolel maal kuulsin tagant tulevate kaasvõistlejate juttu, läbi jooksupadina:

„ pat-pat-pat.. illgelt raske oli pat-pat-pat 12 prossa pat-pat,12 kilti jutti...pat-pat aironmän,pat Zürichis.. pat-pat“ Mida kuradit ta jahub, ma ju vaatasin järgi, seal EI OLE NII HULLE TÕUSE. Vaatsin kõrvale, meie klubi Ivo Elster jooksis mööda- tema see oligi. Enne kui finishis temaga jutule sain juhtus aga see, et ma jäin suht seisma seal Kõrve jooksul. Hakkasin kartma seda, mida kartma ei peaks. Tähelepanu oli mujal ja mõte keris ja krudis. Hea kogemus seegi.

Pärast vaatasin kodus veel trassi üle- noeioleselliseidasjuseal, no ei ole.

Tänane jooks oli mõnus. Pirita, soe, kepikõndijad, männimets. Jõeääres olid venkud piknikku pidamas. Võitsin endale kihlveoga 2 õlut. Kuidas? Kohe räägin. Jõekäärus olid 6 siukest kapimat jämedate kettidega venkut korraliku tekipealse üles pannud- 2 resti õlut, 3 viina, saiad-kurgid 1 õng. Kamba peale. Et plaanis oli joosta 3 ringi, siis vedasin endaga kihla, et mitmendal ringil nad kaklema lähevad. Nad olid ka just oma võtmisega alustanud.

2 ring, 1.30 oli tehtud neil selle aja peale, olid kahel tüübil särgid maas ja ülejäänud mitte ei ergutanud, nagu vanasti, vaid filmisid neid oma nutikatega. Nähes mind lähenemas, peksid filmijad kaklejad rajapealt rohkem murupeale ( viisakad sellid) tervitasime, eemaldusin ja jätkasime oma laupäeva veetmist.

Suvi on käes, oma kõikide võimalustega.

Nüüd Viimsi SPA-sse 6x400 rahuliku tempoga ja siis on tšill. Homme pikk ratas 4.10 ja 30 min jooks peale