Laagris on vaffa!

Soe, palmid, meri, ilusad rattad, ilusad inimesed, ilusate riietega ilusate rataste seljas. Elu on ilus.
Aga enne, kui siit laagrimuljetega edasi läheme tuleb õiendada üks võlg.
Jah, kallis, ma igatsen ja armastan sind ja tahaks juba ruttu koju ja ei tea kuidas ma veel ühe nädala küll vastu pean, musi-musi, kalli-kalli.
Tehtud!
Okei, laagri asjadest. Kolmas aasta samas kohas, Lloret de Mar, Kataloonias. Kui geograafia nõrk, siis just siin jalutas Edmond Dantes oma kauni Mercedesiga raamatus Krahv Monte Kristo.

Viljandi suurune linnake, mis on Barcelona olümpiaga saanud endale vinged hotellid ja spordirajatised. Staadionid, ujulad, saalid, palliplatsid. Kõik, kõik on olemas. Mereni 1 km minna.

Vaade rõdult

Hotell on vinge, kahepeale on 3 tuba. Oleme tädipoeg Janniga ühes ruumis. Magamistuba, kööktuba ja vannituba. Rõdu asjade kuivatamiseks. 2 telekat ja 1 külmkapp ja mikroahi ja pliit. Mõttetud asjad, sest hotelli söökla on viimasepeal.

Kolmas aasta oleme samas kohas ja ikkagi on toit vaheldusrikas ja ei viska üle ka laagri lõpuks.

Iga aasta mõtlen, kuidas muud jõugud, kes soodsamalt käivad laagrites, ja teevad ise süüa, et mis krdi mõnu oleks tulla peale väsitavat trenni ja hakata makarone keetma ja liha praadima kogu porukale?

Hommikunäksimine

Siin tuled sõidust, teed taastusjoogi, võtad külmikust hommikusöögilauast virutatud puuvilja või valmistehtud võileiva ja lähed bassu äärde jalgu jahutama. Kuninglikud tingimused.

Kokku on meid laagris koos naiste-lastega 90 nägu. Umbes 60 ratast.

Esmaspäev lendasime kohale hilisõhtul, Ain oli orgunninud meile hilise õhtusöögi ja hommikul kell 7.00 võimeldasime juba rannas. Vesi 15 kraadi on külm, aga võrreldes Pirita mereveega ikkagi soe ja ujutav. Hommikukarastuseks.

Trennidest

Bassus olen käinud 2 korda. Neljapäev tegin plaanipärase pika ujumise. 1tund ujumisharjutusi, 2tund lihtsalt võimalikult ühtlaselt ja enam-vähem tehnikat hoides. Pole enne korraga nii pikalt ujunud. Tund neljakümne peal hakkasid hädad pihta. Ujumismüts pigistas, pükste serv hõõrus, külm hakkas, kuni tempot tõstsin, aga tegelikult tuli bassus 2 tundi suht valutult. Kokku ca 5 km. Olen rahul endaga.

Rattas olime esimene nädal flätipeal, ehk mägesid ei näppinud. 3-4 tunnised trennid 700-1000 tõusumeetrit, sellised kerged veeremised sissejuhatuseks. 4 punti, erinevate raskusastmetega. 1. punt on sõidumeeste punt, neljas kergem-taastav kohvikupunt. Vahepealsed on vahepealsed. Vaadata eriti midagi ei olnud, peale käbimüüjate sildade all. Istusid seal oma plast-toolide peal ja lehvitasid. Aga käbihooaeg pole veel peal, istusid niisama tühjalt.
Täna, 12 aprill ja kosmonautikapäeval, tegime Gagarini auks mäkketõusu võistluse. Kiipidega ja puha. Nõrk olin. Venitasin vist eile liiga pikalt. Tulemused on SIIN.

See rada ise oli aga on ülemõistuse vinge. Ranniku peal, 200 meetri kõrgusel üles-alla-üles-alla. Hea asfalt, palju teisi rattureid. Kõik lehvitavad ja ergutavad. Elu on sigailus. Päike palmid, ilusad inimesed.

TriSmile laagripunt

Jooksu olen teinult kergelt rattale peale iga päev. Kokku 5 jooksu. Jalad ja põlved kestavad.

Kokku esimese nädalaga 27 tundi trenni, koos hommikuvõimlemistega.
Esimesed päevad piilusin ka oma noodivihikut ja proovisin manuali järgi panna, siis aga loobusin ja teen laagris laagri kava. Mul on peale laagrit veel 12 nädalat noodist panna, seega stressata pole mõtet.

Täna istusime korraks Mäxiga maha ja vaatasime IM eelsed võistlus- ja trenniplaanid üle kergelt.

Lisaks mõned nipid, mida Zürichis jälgida. Mäx soovitas enne Tartu Milli teha tund ratast alla ja tund ratast peale ja peale Valga poolpikka ka kerida 1,5h peale.

Zürichis toidu pärast mitte põdeda- kui Powerbar sobib, siis rajal on seda piisavalt. Täpsemalt saab toitu-jooki juba esimestel võistlustel katsetada.

Mis veel?

Treenerid jagavad puhtaid särke

 

Ahjaa, treeneritest. Meil on kokku 12 treenerit, 2 massööri, füsioterapeuti. Kogu aeg hoitakse silm peal, et keegi üle ei paneks. Tunne on hoitud. Õhtuti on kohustuslikud venitused. Seminarid, söömistest joomistest, ujumisest jooksust. Küsi, ja sulle vastavad parimad siinpool Atlandi ookeani. Aju puhkab. Kõik tehakse ette taha ära. Voodi tehakse ka ära, samal ajal kui hommikusöögil käia. Keegi ei nääguta, et miks sokid ja spordiriided laiali on ja vedelevad. Ei, nad ei vedele, nad on paigutatud kuivama.

Ma tahan vist ikkagi siia jääda, päriseks. See on päris elu. Okei-okei, vähemalt nädalaks veel.