Meie isadele, kelle lagi oli Nahktagi, Savoy Ball Estonias ja Tartu Maraton. Meie tagi on kalipso, Def Leppard Londonis ja IronMan Zürichis

Esmaspäev, 20. juuli 2015

I am IronMan

Gõu Rii-hõu Gõu!
payoffday

C!moon Rix, Run-Run!
Bravo, Bravissimo. Forssa!
Rai-hoo Ai-roon!
Look, Bon Jovi is running ( jaapanlased rajaääres)
Rjihuu, ghuidaz zulle mheeldib miinu khodumaa...???
Rii-hõuuu Juu aar Aironmään!
Sellised on värsked muljed rajalt ja selle kõrvalt.

Aga alustame algusest, hommikust.
Ühe õlle toel jäin magama, enne seda oli veel tulnud teade korraldajatelt, et kalipsod on keelatud ujumises. Vesi soe.

Hommikul ärkasin 15min enne kella, pool 5. Hommikusöögiks 7 lusikat kaerahelbepudru maasikamoosiga ja kaks lõhesaia, kohvi, apesini mahl ja läksime 5.43stardipaika. Kohal olime 6.13. Rattale joogipudelid peale. Soolatoos ja suitsuvorstivõiku raamikotti, kontrollisin kummid, sidusin vahetusala kotid lahti.( öösel sadas, ja tegin kottidele õhtul korralikud sõlmed peale).

Vetsust läbi, tunne oli et on vaja, tegelikult ei olnud vaja. Läksime 6.37 stardialasse ja alustasin oma hommikuvõimeldamisee rutiini.


Saatsin Prowwa minema ja läksin stardikoridori. Start oli lainetena.

PRO-d kõigepealt ja siis grupid, vastavalt enda poolt prognoositud ujumise ajale. Startisin grupist 70-80 minutit. Iga 5 sek lasti 10 matsi vette. Kõik sujus.

Enne starti lasti mussi ka- arvake ära?

Olen valmis ja rõõmus
AC_DC Hells Bells ja Metallica Enter Sandman. Jess! Tulge eest, ma lähen koos PRO-dega vette

Valmisolek, enesekindlus ja vorm olid laes.

Läksin vette ja asusin päripäeva ringi seespoolt ujuma. Õige otsus. Ruumi oli piisavalt. Paar müksu on tühiasi. Tuules polnud kellelgi olla. Oleks pidanud sutsu kiirematega vette minema.




Teise ringi poolepealt, esimeses pöördes oli kõva vastutuul, aga õnneks ujus mulle ette üks korraliku ujumistehnikaga tüdruk, kelle tuulde võtsin. Sellel Tšikil oli super platsinägemine. Vastutuult ujus pundist läbi, mina tuules. Kui
pöörasime kaldale ja tuul oli vasakult, ronis ilusti paremasse serva.
Olin lõpuni tal sabas ja nautisin ujumist. Esime ring 42 min, teine ring 46 min ! Vastutuul mängis juurde.

Vedur ja mina

Ujumises mõni minut plaanist ära antud läksin rattale. Ahjaa, vahetusala läks vinks vonks. Ainult rattasokid, kingad jalga, kiiver prillid joostes pähe ja rattajärgi.

Hakkasin rahulikult krudima, mäletate, Mäx soovitas esimene 30 kilti rahulikult võtta, aga ikkagi möödusin esimese 20 kiltiga miski sajast tegelasest.

35 pealt hakkas ülespoole minema 5-6% ja ilus pikk minek. Palav oli, päike hakkas võimu näitama.
Nosisin batooni ja jõin oma jooki. Powerbar Orange, sama, mis korraldajatel, ainult et teelusikas soola sees.
Tõusu lõpupoole oli juba päris palav ja siis kui nüri lõik, raudtee kõrval ülesmäge ei tahtnud kuidagi lõppeda, möödusin ühest Šveitslasest ja kuulsin sellise onu Remuse häälega kedagi ütlevat :“Rjihuu, ghuidaz zulle mheeldib miinu khodumaa...???“
Appi, luulud?
Jätsin jalad seisma ja vajusin tagasi selle Šveitsi kuti kõrvale. Et, ee, kuidas palun? See oli Eestis elav šveitslane, Oliver, kes ka Pühajärve TRI-l võistlemas käinud.

Mäest üles, mäest alla.  Üks viimane laskumine läks vähe hulluks, kus sirge peal eesminejatest möödumiseks vastassuunda põikasin, aga seal oli miski kivisillutisega lõik ja raputas päris pahasti.Kiirus oli seal 79,8 km/h.
Viimane lõpp linna sai ilusti aeros istutud ja lähenetud Heartbreake Hillile, kus rahvast nagu Tuuril ergutamas ja minu isiklik võttegrupp ka seal pidi olema. 1km tõusu, 8-10%, aga ilm oli siis juba +35.

Otsustasin tõusu alguses, et kino ei hakka tegama, püsti ei tõuse ja inisen vaikselt sadulas mäeotsa.
HeartBreake Hill

Õige otsus. Uljaspead, kes must tõusul mööda uhasid püsti, olid mäeotsas toidukas ratastelt maas ja peadpidi veetünnides. Haarasin pudeli, hoog sisse, mäest alla ja sain veel kiltase laskumisega 5-6 matsist mööda.

Esimese ringi aeg 2.49 andis veel lootust 12 tunni alistamiseks.

Teine ring, linnast välja olud muutusid. Tuul oli tõusunud ja puhus otse vastu. Kiirus langes. Kogu aeg oli joogijanu. Pool pudelit soolajooki oli veel korvis, aga varsti pidi seegi asendust leidma korraldajate joogipudeli vastu.
Enne esimest tõusu jälle 1geel sisse toidukas, 2 geeli raamikotti ja mõlemad pudelid täis. Mina, kes ma muidu söön pool batooni ja 1 geel tunnis, ei suutnud selle palavaga tahket sisse ajada.
 
Teine ring läks ainult geel.
Neljas, 4.tund rattal. Ma teadsin, et siis tuleb murdepunkt. Sitaks palav oli, kõik undas ja virvendas tõusul. Aga mul oli salarelv. Koukisin raamikotist kile seest musta teraleiva, mis oli soolaga kaetud ja suitsuvorsti viilakad peal.
Oi see oli valus! Suus niigi kuiv kõrb, leib ja sool ja vorst käisid suus ringi, aga pikkadel rattasõitudel olin aru saanud, et leib ja sool on need mis mind käima lükkavad. Šveitsi-eesti Oliver veeres must tõusul mööda jälle. 2 kilti mälusin seda tulist puru kuivas suus, raatsimata seda otse alla loputada.
Tandem, ujumises ja jooksus, paelaga koos

Siis oli söödud, ja hakkas teise ringi hullem tõus. Pudelist jooki peale, käigud parajaks, selg sirgu, õlad käed lõdvaks ja kerima. Esimene kurv ja viludas 2 meest pikali asfaldil. Puhkamas. Käed rinnal. Rindkere liikus.
Oliverist mööda

" Sorri, ma ei saand suga lobiseda enne, mul oli suu musta leiba täis“
" Misasi zee oli?“
" Must leib soolaga, Eesti nogija, ju nõu“
"...Ma ei zaa aaru zellest“
"Ah lasolla, ma läksin“
"Khuule, ma vaadan zee on hannud zulle dhiivad“

Hea oli jah, täielik nauding, sest teadsin et see on viimane pikk tõus rattal. Mäest alla minnes astusin seekord ennast vabasse vette, keegi laskumise alguses ees ei olnud ja sain kiiruseks 85 km/h.
Üks pisisekeldus oli ka ringil, kui pildistaja tsikkel, koos fototšikiga, mind pikalt jahtis, ja mu ees sõites tuhat pilti tegi, siis linna laskumisel ringteel ette jäi ja mul kurvi sirgeks lõikamise ära blokkis. Vehkisin käega ja kisasin „bas-tarr-doo“, nagu tuuril profid teevad ja jätsin ta uusi kunstpilte jahtima.

Enestunne oli jälle laskumisel mõnusaks läinud, adreka laks oli oma töö teinud ja läbi linna liikusin suht kenasti. Kella vaadates aga oli selge, et selle ringi esimene pool kustutas kõik mu lootused alla 12 tunni.
HeartBreake vol2

HeartBreik Hill tuli mõnusalt, prowwa ütles, et isegi reipamalt, kui esimesel ringil. Üleval võtsin ainult ühe pudeli kokat Ja kimasin mäest alla.

Kui kõikide reeglite ja manualide järgi tuleks viimane 3-4 km kerida rahulikult, et saada jooksuks võimalikult head jalad, siis mida tegi tšainik? Ma vaatasin, et mul on võimalik saada rattaaeg alla 6-e tunni. Istusin aerosse ja vajutasin rauad paremal niiet vaod asfaldis. Pohhui, mis hiljem, ma niikuinii ju joosta ei jõua ega oska.

Rattaaeg koos vahetusalaga ikkagi üle 6 tunni pool minutit. Samas Polari puhas rattaaeg on 5.58.10
 
Jooksma...
Lohutasin ennast, et jooks on enivei ajaliselt lühem, kui ratas. Ja saab rohkem ja paremat sööki.

Jalad olid uskumatult head, esimese ringi tempo oli niihea, et vaikselt tuli korraks 12 tunni eesmärk jälle tahvlile aga siis algasid rigilõpus kuumahood ja külmavärinad ja ma sain aru, et kui kodus on kõik jooksud tehtud tutimütsi ja kinnastega, siis 35 kuumaga on lood sutsu teised.
Homme on ka päev, mul on kaks kena last kodus. Ma tahan neid kõiki veel näha.

Lasin tempo alla. Hoidsin ennast jooksmas. Iga 2,5 km järgi oli toidukas. Mitte-mingit toitumisplaani enam ei olnud. Plaani jäi ainult magneesium 2,3 ja 4 ring ja soola 2x ringi jooksul tic-tac karbist. Toimis suurepäraselt dosaatorina.

Toidukad jalutasin. Alguses kohe müts peast, svammiga vett pähe ja kuklasse, lonks vett, lonks spordijooki, lonks kokat, apelsiniviil suhu, mahlad välja, suust välja, geel, ja uuesti kas vesi või kokalonks peale. Meeletud kogused, aga kõhus loksuma ei hakanud ja vetsus käisin ainult 2 korda.
Teisel ringil kerkis alateadvusest esile, kas Marko Alberti või kelle jutt, kuidas ta oli ennast oma spordiarsti soovitusel kuuma eest kaitsnud. OK, Proovime.
Järgmise jääkausi juures võtsin kolm kuubikut. Üks turjale, kaks püksi. Jah püksi, kohe munade vahele. Korraks oli tunne, nagu jaanuaris meres, aga siis läks juba ladusamaks.

Kas paremaks läks, on raske üelda, aga pilt oli sutsu selgem ja püsis sellisena lõpuni.

Eelviimane ring juhtus see, mida ma olin kogu aeg oodanud. Omaküla naabrimees Veiko, kes on must kõvasti parem jooksja sai mu kätte. Aa-gaa!!
„Riks kurat, sa oled must ringiga ees, kuidas sa seda tegid?“ Oligi nii, mul oli joosta veel 1 ring ja temal 2 ringi.
Kas tõesti, ei või olla...Iga harrastussportlase suurim soov saab tõeks- võita naabrimeest...:)
1.ring- kohe läheb pilt must-valgeks

Ootasin, et millal 30-34 km vahel üliraskeks läheb, aga ei läinud.
Tulid tuuleiilid, ilm läks pimedaks, kuidagi kodune tunne hakkas kohe ja 5 enne lõppu tuli vihma ka. Oh sa õnnista ja hoia!
Viimane 4 kilti. Enamus rahvast kõndis, nii need, kes minuga samal ringil, kui ka need, kellel 2-3 ringi veel joosta.

Ja siis ja siis.... Uskumatu, aga kurb hakkas, et see kõik saab varsti läbi. Krdi Stockholmi sündroom.

Hooldetiim andis lipu, viimane kilt oli puhtalt emotsioonilt ülihea sammuga ja naudinguga, hobuseraua kujuga finishiala. Lipp välja, väike etendus fännisektoris prowwale.
Tsainik ON AironMään

Ja siis...

Rii-hõuu! You are Ironman!

Kohal! Tehtud!

Aeg 12.39.ja pudinad.


Kas oleks kuskil olnud juurde näpistada?
Ujumises 3 min, kui oleks kiirematega läinud. Samas oleks siis ka rattas olnud juba väsimus suurem.
Rattas 10 min, kui oleks teise ringi vastutuules vihasemalt punninud? Riski bisnes.
Jooksus? Kindlasti mitte. Kõik korrad, kui proovisin sutsu gaasi juurde keerata, hakkas pilt virvendama ja kõht keerama ja jalad krambimärke andma.

Kulgesin 80prossa peal, aga suht piiri lähedal kogu päeva.

Lõpetasin heas tujus, käisin pesemas, viskasin nalja.Tuju oli mega Läksime omal jalal koju, üle mäe. Taastuseks kaks õlut ja väike kausike kodust pastat. Varbad on villis ja lõhki. Tühiasi.
 
Istun nüüd Riia Lennujaamas ja vaimselt olen täiesti puhanud. Zürichist siia lennates läbisin kahetunnise taastusravi- Dio, AC-DC, Def Leppard, Queensryche, Havanna Black.
Emotsionaalselt oleks valmis jälle homme joonele asuma- andke ainult mulle palun laenuks tervemad varbad.

Ühe suure poisi suur unistus on saanud tõeks. Kõikide ortopeedide ja füsioterapetide arvamusi mitte uskudes.

Ma tegin selle ära. Omal jalul.
Oi, magus-magus!
 
Aitäh teile, Sõbrad:

Merka- kokk, spordidirektor, psühholoog ja kallis naine
Mäx- treener ja hea Inimene ja sõber
Jan- mentor :)
Jaanus, Loona, Ummi, Pura, Tõnu- Suursponsorid ja sõbrad.
Heino-Taadu ja Jose- te ise teate, mis te tegite :)
Kirke ja Taavet- ma ei vedanud teid alt lapsed :)
Isa- ma olen olemas ja sa oled olemas

Kõik TriSmilekad- poleks teid poleks seda klubi ja poleks ma Mallorcal TRI-nakkust saanud
Ja suured tänud Teile, 3765 blogilugejat! Teie toetusel ei tule katkestamine kõne allagi.
 
Veinitame korralikult peale5 tundi Riia lennujaamas. Korralikult veinitame nüüd :)

1 kommentaar:

  1. Hei Ironman :) Tubli oled ja usun, et ei tekkinud peale finisit olukorda kus oleks kogu varustuse koheselt maha müünud :)
    Ühtlasi loodan ja usun , et finisis saadud emotsioon - tohutu vabanemine, puhas siiras rõõm, ühtlasi suur kurbus on need asjad mis panevad Sind jälle ja jälle mõtlema ja ootama uuesti sellist kogemust! See on elustiil ja küsimus on vaid selles kuidas on võimalik nautida kogu seda protsessi. See on pikk teekond milles on palju osapooli ja see kõigile muuta meeldejäävaks.
    Ühesõnaga selg sirgeks, lipp kõrgele ja head taasutmist Rix!

    VastaKustuta