payoffday |
C!moon Rix, Run-Run!
Bravo, Bravissimo. Forssa!
Rai-hoo Ai-roon!
Look, Bon Jovi is running ( jaapanlased
rajaääres)
Rjihuu, ghuidaz zulle mheeldib miinu
khodumaa...???
Rii-hõuuu Juu aar Aironmään!
Sellised on värsked muljed rajalt ja
selle kõrvalt.
Aga alustame algusest, hommikust.
Ühe õlle toel jäin magama, enne seda
oli veel tulnud teade korraldajatelt, et kalipsod on keelatud
ujumises. Vesi soe.
Hommikul ärkasin 15min enne kella,
pool 5. Hommikusöögiks 7 lusikat kaerahelbepudru maasikamoosiga ja
kaks lõhesaia, kohvi, apesini mahl ja läksime 5.43stardipaika. Kohal
olime 6.13. Rattale joogipudelid peale. Soolatoos ja
suitsuvorstivõiku raamikotti, kontrollisin kummid, sidusin
vahetusala kotid lahti.( öösel sadas, ja tegin kottidele õhtul
korralikud sõlmed peale).
Vetsust läbi, tunne oli et on vaja,
tegelikult ei olnud vaja. Läksime 6.37 stardialasse ja alustasin oma
hommikuvõimeldamisee rutiini.
Saatsin Prowwa minema ja läksin
stardikoridori. Start oli lainetena.
PRO-d kõigepealt ja siis grupid,
vastavalt enda poolt prognoositud ujumise ajale. Startisin grupist
70-80 minutit. Iga 5 sek lasti 10 matsi vette. Kõik sujus.
Enne starti lasti mussi ka- arvake ära?
Olen valmis ja rõõmus |
AC_DC Hells Bells ja Metallica Enter
Sandman. Jess! Tulge eest, ma lähen koos PRO-dega vette
Valmisolek, enesekindlus ja vorm olid
laes.
Läksin vette ja asusin päripäeva
ringi seespoolt ujuma. Õige otsus. Ruumi oli piisavalt. Paar müksu
on tühiasi. Tuules polnud kellelgi olla. Oleks pidanud sutsu
kiirematega vette minema.
Teise ringi poolepealt, esimeses
pöördes oli kõva vastutuul, aga õnneks ujus mulle ette üks
korraliku ujumistehnikaga tüdruk, kelle tuulde võtsin. Sellel
Tšikil oli super platsinägemine. Vastutuult ujus pundist läbi,
mina tuules. Kui
pöörasime kaldale ja tuul oli vasakult, ronis ilusti paremasse serva.
pöörasime kaldale ja tuul oli vasakult, ronis ilusti paremasse serva.
Olin lõpuni tal sabas ja nautisin
ujumist. Esime ring 42 min, teine ring 46 min ! Vastutuul mängis
juurde.
Vedur ja mina |
Ujumises mõni minut plaanist ära
antud läksin rattale. Ahjaa, vahetusala läks vinks vonks. Ainult
rattasokid, kingad jalga, kiiver prillid joostes pähe ja rattajärgi.
Hakkasin rahulikult krudima, mäletate,
Mäx soovitas esimene 30 kilti rahulikult võtta, aga ikkagi möödusin
esimese 20 kiltiga miski sajast tegelasest.
35 pealt hakkas ülespoole minema 5-6%
ja ilus pikk minek. Palav oli, päike hakkas võimu näitama.
Nosisin batooni ja jõin oma jooki.
Powerbar Orange, sama, mis korraldajatel, ainult et teelusikas soola
sees.
Tõusu lõpupoole oli juba päris palav
ja siis kui nüri lõik, raudtee kõrval ülesmäge ei tahtnud
kuidagi lõppeda, möödusin ühest Šveitslasest ja kuulsin sellise
onu Remuse häälega kedagi ütlevat :“Rjihuu, ghuidaz zulle
mheeldib miinu khodumaa...???“
Appi, luulud?
Jätsin jalad seisma ja vajusin tagasi
selle Šveitsi kuti kõrvale. Et, ee, kuidas palun? See oli Eestis
elav šveitslane, Oliver, kes ka Pühajärve TRI-l võistlemas
käinud.
Mäest üles, mäest alla. Üks viimane
laskumine läks vähe hulluks, kus sirge peal eesminejatest
möödumiseks vastassuunda põikasin, aga seal oli miski
kivisillutisega lõik ja raputas päris pahasti.Kiirus oli seal 79,8 km/h.
Viimane lõpp linna sai ilusti aeros
istutud ja lähenetud Heartbreake Hillile, kus rahvast nagu Tuuril
ergutamas ja minu isiklik võttegrupp ka seal pidi olema. 1km tõusu,
8-10%, aga ilm oli siis juba +35.
Otsustasin tõusu alguses, et kino ei
hakka tegama, püsti ei tõuse ja inisen vaikselt sadulas mäeotsa.
HeartBreake Hill |
Õige otsus. Uljaspead, kes must tõusul
mööda uhasid püsti, olid mäeotsas toidukas ratastelt maas ja
peadpidi veetünnides. Haarasin pudeli, hoog sisse, mäest alla ja
sain veel kiltase laskumisega 5-6 matsist mööda.
Esimese ringi aeg 2.49 andis veel
lootust 12 tunni alistamiseks.
Teine ring, linnast välja olud
muutusid. Tuul oli tõusunud ja puhus otse vastu. Kiirus langes. Kogu
aeg oli joogijanu. Pool pudelit soolajooki oli veel korvis, aga
varsti pidi seegi asendust leidma korraldajate joogipudeli vastu.
Enne esimest tõusu jälle 1geel sisse
toidukas, 2 geeli raamikotti ja mõlemad pudelid täis. Mina, kes ma muidu söön pool batooni
ja 1 geel tunnis, ei suutnud selle palavaga tahket sisse ajada.
Teine ring läks ainult geel.
Neljas, 4.tund rattal. Ma teadsin, et
siis tuleb murdepunkt. Sitaks palav oli, kõik undas ja virvendas
tõusul. Aga mul oli salarelv. Koukisin raamikotist kile seest musta
teraleiva, mis oli soolaga kaetud ja suitsuvorsti viilakad peal.
Oi see oli valus! Suus niigi kuiv kõrb,
leib ja sool ja vorst käisid suus ringi, aga pikkadel rattasõitudel
olin aru saanud, et leib ja sool on need mis mind käima lükkavad.
Šveitsi-eesti Oliver veeres must tõusul mööda jälle. 2 kilti
mälusin seda tulist puru kuivas suus, raatsimata seda otse alla
loputada.
Tandem, ujumises ja jooksus, paelaga koos |
Siis oli söödud, ja hakkas teise
ringi hullem tõus. Pudelist jooki peale, käigud parajaks, selg
sirgu, õlad käed lõdvaks ja kerima. Esimene kurv ja viludas 2
meest pikali asfaldil. Puhkamas. Käed rinnal. Rindkere liikus.
Oliverist mööda
" Sorri, ma ei saand suga lobiseda
enne, mul oli suu musta leiba täis“
" Misasi zee oli?“" Must leib soolaga, Eesti nogija, ju nõu“
"...Ma ei zaa aaru zellest“
"Ah lasolla, ma läksin“
"Khuule, ma vaadan zee on hannud zulle dhiivad“
Hea oli jah, täielik nauding, sest
teadsin et see on viimane pikk tõus rattal. Mäest alla minnes
astusin seekord ennast vabasse vette, keegi laskumise alguses ees ei
olnud ja sain kiiruseks 85 km/h.
Üks pisisekeldus oli ka ringil, kui
pildistaja tsikkel, koos fototšikiga, mind pikalt jahtis, ja mu ees
sõites tuhat pilti tegi, siis linna laskumisel ringteel ette jäi ja
mul kurvi sirgeks lõikamise ära blokkis. Vehkisin käega ja kisasin
„bas-tarr-doo“, nagu tuuril profid teevad ja jätsin ta uusi
kunstpilte jahtima.
Enestunne oli jälle laskumisel
mõnusaks läinud, adreka laks oli oma töö teinud ja läbi linna
liikusin suht kenasti. Kella vaadates aga oli selge, et selle ringi
esimene pool kustutas kõik mu lootused alla 12 tunni.
HeartBreake vol2 |
HeartBreik Hill tuli mõnusalt, prowwa
ütles, et isegi reipamalt, kui esimesel ringil. Üleval võtsin
ainult ühe pudeli kokat Ja kimasin mäest alla.
Kui kõikide reeglite ja manualide
järgi tuleks viimane 3-4 km kerida rahulikult, et saada jooksuks
võimalikult head jalad, siis mida tegi tšainik? Ma vaatasin, et mul
on võimalik saada rattaaeg alla 6-e tunni. Istusin aerosse ja
vajutasin rauad paremal niiet vaod asfaldis. Pohhui, mis hiljem, ma
niikuinii ju joosta ei jõua ega oska.
Rattaaeg koos vahetusalaga ikkagi üle
6 tunni pool minutit. Samas Polari puhas rattaaeg on 5.58.10
Jooksma...
Lohutasin ennast, et jooks on enivei
ajaliselt lühem, kui ratas. Ja saab rohkem ja paremat sööki.
Jalad olid uskumatult head, esimese
ringi tempo oli niihea, et vaikselt tuli korraks 12 tunni eesmärk
jälle tahvlile aga siis algasid rigilõpus kuumahood ja külmavärinad
ja ma sain aru, et kui kodus on kõik jooksud tehtud tutimütsi ja
kinnastega, siis 35 kuumaga on lood sutsu teised.
Homme on ka päev, mul on kaks kena
last kodus. Ma tahan neid kõiki veel näha.
Lasin tempo alla. Hoidsin ennast
jooksmas. Iga 2,5 km järgi oli toidukas. Mitte-mingit toitumisplaani
enam ei olnud. Plaani jäi ainult magneesium 2,3 ja 4 ring ja soola
2x ringi jooksul tic-tac karbist. Toimis suurepäraselt dosaatorina.
Toidukad jalutasin. Alguses kohe müts
peast, svammiga vett pähe ja kuklasse, lonks vett, lonks
spordijooki, lonks kokat, apelsiniviil suhu, mahlad välja, suust
välja, geel, ja uuesti kas vesi või kokalonks peale. Meeletud
kogused, aga kõhus loksuma ei hakanud ja vetsus käisin ainult 2
korda.
Teisel ringil kerkis alateadvusest
esile, kas Marko Alberti või kelle jutt, kuidas ta oli ennast oma
spordiarsti soovitusel kuuma eest kaitsnud. OK, Proovime.
Järgmise jääkausi juures võtsin
kolm kuubikut. Üks turjale, kaks püksi. Jah püksi, kohe munade
vahele. Korraks oli tunne, nagu jaanuaris meres, aga siis läks juba
ladusamaks.
Kas paremaks läks, on raske üelda,
aga pilt oli sutsu selgem ja püsis sellisena lõpuni.
Eelviimane ring juhtus see, mida ma
olin kogu aeg oodanud. Omaküla naabrimees Veiko, kes on must kõvasti
parem jooksja sai mu kätte. Aa-gaa!!
„Riks kurat, sa oled must ringiga
ees, kuidas sa seda tegid?“ Oligi nii, mul oli joosta veel 1 ring
ja temal 2 ringi.
Kas tõesti, ei või olla...Iga harrastussportlase suurim soov saab tõeks- võita naabrimeest...:)
1.ring- kohe läheb pilt must-valgeks |
Ootasin, et millal 30-34 km vahel üliraskeks läheb, aga ei läinud.
Tulid tuuleiilid, ilm läks pimedaks, kuidagi kodune tunne hakkas kohe ja 5 enne lõppu tuli vihma ka. Oh sa õnnista ja hoia!
Viimane 4 kilti. Enamus rahvast kõndis, nii need, kes minuga samal ringil, kui ka need, kellel 2-3 ringi veel joosta.
Ja siis ja siis.... Uskumatu, aga kurb
hakkas, et see kõik saab varsti läbi. Krdi Stockholmi sündroom.
Hooldetiim andis lipu, viimane kilt oli
puhtalt emotsioonilt ülihea sammuga ja naudinguga, hobuseraua kujuga
finishiala. Lipp välja, väike etendus fännisektoris prowwale.
Tsainik ON AironMään |
Ja siis...
Rii-hõuu! You are Ironman!
Kohal! Tehtud!
Aeg 12.39.ja pudinad.
Kas oleks kuskil olnud juurde
näpistada?
Ujumises 3 min, kui oleks kiirematega
läinud. Samas oleks siis ka rattas olnud juba väsimus suurem.
Rattas 10 min, kui oleks teise ringi
vastutuules vihasemalt punninud? Riski bisnes.
Jooksus? Kindlasti mitte. Kõik korrad,
kui proovisin sutsu gaasi juurde keerata, hakkas pilt virvendama ja
kõht keerama ja jalad krambimärke andma.
Kulgesin 80prossa peal, aga suht piiri
lähedal kogu päeva.
Lõpetasin heas tujus, käisin pesemas, viskasin nalja.Tuju oli mega Läksime omal jalal koju, üle mäe. Taastuseks kaks õlut ja väike kausike kodust pastat. Varbad on villis ja lõhki. Tühiasi.
Istun nüüd Riia Lennujaamas ja
vaimselt olen täiesti puhanud. Zürichist siia lennates läbisin
kahetunnise taastusravi- Dio, AC-DC, Def Leppard, Queensryche, Havanna
Black.
Emotsionaalselt oleks valmis jälle
homme joonele asuma- andke ainult mulle palun laenuks tervemad
varbad.
Ühe suure poisi suur unistus on saanud
tõeks. Kõikide ortopeedide ja füsioterapetide arvamusi mitte
uskudes.
Aitäh teile, Sõbrad:
Merka- kokk, spordidirektor, psühholoog
ja kallis naine
Mäx- treener ja hea Inimene ja sõber
Jan- mentor :)Jaanus, Loona, Ummi, Pura, Tõnu- Suursponsorid ja sõbrad.
Heino-Taadu ja Jose- te ise teate, mis te tegite :)
Kirke ja Taavet- ma ei vedanud teid alt lapsed :)
Isa- ma olen olemas ja sa oled olemas
Kõik TriSmilekad- poleks teid poleks seda klubi ja poleks ma Mallorcal TRI-nakkust saanud
Ja suured tänud Teile, 3765
blogilugejat! Teie toetusel ei tule katkestamine kõne allagi.
Veinitame korralikult peale5 tundi Riia lennujaamas. Korralikult veinitame nüüd :)
Hei Ironman :) Tubli oled ja usun, et ei tekkinud peale finisit olukorda kus oleks kogu varustuse koheselt maha müünud :)
VastaKustutaÜhtlasi loodan ja usun , et finisis saadud emotsioon - tohutu vabanemine, puhas siiras rõõm, ühtlasi suur kurbus on need asjad mis panevad Sind jälle ja jälle mõtlema ja ootama uuesti sellist kogemust! See on elustiil ja küsimus on vaid selles kuidas on võimalik nautida kogu seda protsessi. See on pikk teekond milles on palju osapooli ja see kõigile muuta meeldejäävaks.
Ühesõnaga selg sirgeks, lipp kõrgele ja head taasutmist Rix!