Hommikuvõimeldamisest, duhhist ja muust vaimsest mambo-dzambost.

Pealkirjas kasutatud sõna ei ole näpukas, tegemist on mu tütre leiutatud sõnaga ja kuna minu hommikune liigutamine jääb sinna uimerdamise ja võimlemise vahepeale siis on edaspidigi kasutusel termin võimeldamine.

Ma vihkan hommikuvõimlemist! Esimene pilt selle sõnaga seoses on mustvalge venefilm pioneerist, kes avab hommikul akna ja esitab trussikutes-maikas, patriootlikult piinliku kava kükkidest ja hüpetest. Ja siis kas kallab ennast üle külma veega või läheb külma dushi alla. Prrr!

Jube! Lollakas rsk!

Ma ärkasin kuus kuud vene sõjaväes noorena igal hommikul kell 6 ja pidin jooksma trussikutes-maikas-kirsades suurele platsile ja siis Läti NSV bändi Zodiac ( kui tahad ennast säästa- ära jumala eest guugelda) saatel teha kätekõverdusi ja kükke. Neid vaimseid haavu aeg ei paranda. Siis lubasin pühalikult- mitte kunagi enam. Ei iial!

Minu esimeses TriSmile kevadlaagris oli kavas 7.00 hommikuvõimlemine+ suplus. Ok, et raha oli laagri eest makstud ja see hommikune asi oli hinna sees, proovisin ja hakkas meeldima. Just see tunne, mis on PÄRAST võimeldamist. Kui jalutad mere-äärest tagasi hotelli poole ja tead, et ees ootab maitsev hommikusöök ja lahe päev mõnusas seltskonnas, kaunid vaated, soojus ja päike ja...

Toakaaslase Harroga 2014 Llored de Mar

Hispaania-laagrist tagasi, olen igal aastal mõelnud kodus jätkata võimeldamist aga ei ole leidnud duhhi ( hingejõud, särts, tahtmine) et mõttest kaugemale minna. Hommikul on meilid, pere, tööasjad, meilid, veel meilid jne. Ei, ma ei ole laisk. Lihtsalt need meilid ja värgid ja... Kevadlaagris teen ma enne hommikuvõimlemist toas isegi 7 min kummilindiga kohustusliku kava õlale ( dr Rips ütles, kas a-lähed soojale maale elama, või b-teed õlale harjutusi, elulõpuni ).

Kodus tunnen ennast täieliku klounina, kui pere ees neid kummilindi harjutusi teen.

Augustis 2014, kuu enne elu esimest maratonjooksu käis mingi klõps. Proovime 2 nädalat, ajame vaimu kõvaks enne jooksu. Lubasin endale lõpetada kohe, kui meenub kas pioneer aknal või Zodiac.

Hommikul kell 7.15 äratus, kummilindikava, 700m sörgiga mere-äärde, sealt vaikselt rannahooneni ja tagasi teise ojani, kaheksa puusaringi, painutused-vibutused, 1 Tiibetlane ( justnimelt 1 tiibetlane- kui ma teeks 5, poleks see enam tšainiku võimeldamine) ja siis vette, nüüd, külmaga vähemalt 50 rahulikku ujumisliigutust, veest välja, segu tai-chist, wu-shust ja hingamisest. Riided selga ja kõnniga koju tagasi.

Samas pean tunnistama, et ma siiamaani petan ennast hommikul- „ Lähen vaatan sörgin sutsu mere-ääres ja asjad võtan niisama kaasa, et kui viitsin, teen kerge kupsu ka ära“ ma ei lähe ükski hommik külma merre ujuma. Kaval peab olema.

Oktoobris, kui vesi jahedaks läks, avastasin, et olen leiutanud ajamasina ja nooruse eliksiiri. Oi mis mõtted, oi mis värvid ja lõhnad. Ma sain aru, et ma EI SAA enam ilma selle hommikuse rituaalita. Kusjuures igakord, kui ilm on ikka väga sitt olnud, olen mõttes lubanud, et kui jamaks läheb- kohe koju tagasi ja vette ei lähe üldse. Seni olen kava lõpuni teinud. Ka eile, kui tuul oli nii tugev, et hingata ei saanud, võimeldamine oli suushüppaja V-asendis ja laine peksis tagasi kaldale.

Pirita ranna viimased päevad 03.01.05

Ei ma ei ole kõva ja tahtejõuline, ma olen sigalaisk. Ma olen valge hetero ja mulle meeldib hommikul ärgates teha kõike muud, kui see võimeldamine. Aga ikkagi ma lähen.

Mis see kõik mulle annab? Ma eile sutsu mõtisklesin.
Hommikune sörk on mulle, kui kehvale käivitujale jooksus hädavajalik. Enamvähem sama kange,( lülisammast lõigati 1993, kõikidest muudest vigastustest-hädadest kunagi hiljem) peaks mu selg olema peale IM rattaetappi, kui peale 10-tunnist und.
Ma ei lase ennast häirida vihmast, tuulest, külmast. Ma ajan ennast rahulikult liikuma ja teen oma asja lõpuni. Ma ei lase välistel teguritel ennast mõjutada. Ka argielu ebamugavustega on nüüd lihtsam kohanduda.
Vette minnes oli oktoobris külmaga kõige raskem saada hingamine rahulikuks ja ujumisliigutus pikaks ja libisevaks. Usun, et sellest rahuotsimisest võib olla kasu IM ujumisetapil, vette minnes. Tunne on stardis kindlasti sama, nagu Rock Summeri A-laval, esimest lugu lajatades, adrenaliini on liiga palju ja eufooria liiga suur. Oskus rahulikult taluda külma ja hullu lainet. Oskus kohanduda.
Kõige hullem, oli alguses veest välja tulles lõdvestusharjutusi teha. Novembris avastasin, et kui 100prossa mõtetega piisavalt keeruliste võimeldamise-harjutuste juures olla, ei taju ma enam külma,. Isegi kui on külm ja terav tuul, tekkis minu ümber kujuteldav tuuleauk, kus sain oma painutused-asjad veest tulles teha sama mugavalt, nagu soojas toas.
Samas kohe, kui korrakski libastud, mõtled tuulele, tajud laksust külma ja tahad põgeneda.

Kui paavst koorib kartuleid- mõtleb ta jumalast,

kui moslem koorib kartuleid-mõtleb ta Allahist,

kui buda munk koorib kartuleid- mõtleb ta kartulikoorimisest.

Pika ja segase jutu lõpetuseks.

Tundub nii, et hommikuvõimeldamine õpetab mind keskenduma oma tegemistele, välistest teguritest sõltumata.

Jälgides oma tegutsemist ja keskendudes sajaga, ON VÕIMALIK juhtida külmatunne ja tuul endast eemale.

Määdzik, eksole! Järgmise pühapäevani.

R