Meie isadele, kelle lagi oli Nahktagi, Savoy Ball Estonias ja Tartu Maraton. Meie tagi on kalipso, Def Leppard Londonis ja IronMan Zürichis

Teisipäev, 3. veebruar 2015

Inventuur, ehk miks ma seda kõike TEGELIKULT teen.

Postitus viibis, sest ma ei olnud päris kindel, kas lugu tuleb mazooris või minooris.

Plaan oli rääkida ausalt kõikidest segajatest ja hädadest ja teha üks kaamoseaja vinguv postitus.
Käisin dr Rahu juures, „tõstukil“ ja lasin puksid ja sillad ja õõtshoovad ületsekata.


Tulemus- tõmbame õhukitarrel kõlava Sol-i ja tuututame jutu valmis.

Alguses vaikus maa kohal, siis oli lasteaed, siis oli kool, siis oli 6 aastat jäähokit, siis 2 aastat sõjaväge, siis oli 10 aastat rokenrolli ja alles siis tuli esimene vigastus.

Vigastused on tobedad ja nad juhtuvad alati tühja koha pealt.
Veerpalu lõhkus jala koeraga mürades, Šmigun pani kelguga õla sodiks, Värnik hüppas kukerpalliga selja paigast, Schumacher... deem, onju.

Esimese paugu sain, kui proovisin Fiat127-l ise jõululauba eelsel päeval rattalaagrit lume peal vahetada. Oli kiire, puudusid oskused ja külmal lumel istudes tõmbasin selja paigast kangutades.
Tagajärg- lülisamba lõikus. Alates sellest päevast, kui lõikuselt ärkasin teadsin, et nüüd peab selga toonuses ja painduv hoidma. Sellest on mu elus jätkuvad jõusaali treeningud. Ja venitused.

Pauk nr 2. Direktorite saali-jalka. Kutsuti, et nii lahe, tule ka. Läksin, sain palli, unustasin, et olen saalis, panin põlve siseküljega lätaki vastu maad. Tagajärg- meniski opp dr Rahu juures. Kuu aega hiljem ostsin endale maastikuratta, mis teenib mind tänase päevani.
Peale seda oli tükk tühja maad. Tegin rattavõistlusi, mängisin harrastajate hokit, võimlesin saalis.

Siis sündis tütar. Ma ei jõudnud enam ei saali, ei rattaga sõitma ei kuhugi. Nii lahe oli kodus olla ja plikaga tegeleda.
Pauk nr 3 käis suvel, kui hommikul maal kalal kilone ahven konksu otsast murule kukkus ja põgeneda püüdis, kummardusin kükki, püüdsin ta kinni ja hüppasin võidukalt püsti, saatjaks jõhker ragin vasakus põlves. Jälle menisk rsk. „Hallo, tere Madis, mina jälle siin....“
Suvine mahutrenn 2009

Nüüd pole enam ratast unarusse jätnud. Midagi ma ikka õpin ka.

Pauk nr 4 (vt pauk nr2) Direktorite rannajalka. See on Murphi seaduste kuldnäide. Ma ei tahtnud sinna minna, naine aimas ka halba, oli puhkuse esimene päev, asjad-õnged olid pakitud, et maale lõunasse sõita. Käisin korraks kontorist läbi ja koduteel hüppasin salaja Pirta rannast läbi. Meie firmatiimist oli üks mees hilinemas. Okei. Ega mina ju alt ei vea. Ajasin vormi selga, lõin värava, päästsin värava ja siis kaitses kukkus vastaste 150 kilone vend mulle ristisele säärele. Nii ei kukuta krt küll! Pindluu murd ja kips. 2 kuud suvel.
Siis aitas, otsustasin, et hakkan regulaarselt liigutama. Järgmine suvi meelitas mind tädipoeg Jann, kõrvemaa triatlonile. Ma jooksin tol ajal max30 meetrit korraga, toetades keharaskust lapsevankrile ja kartes jälle kriginat meniskis. Aga kuidagi ma ennast taas liikuma sain ja siin ma nüüd olen.

Ah, et mida nüüd dr Rahu vaatas? See suvi, vedelesin kodurannas, et saada pruuniks, juuliks, hakkas igav, läksin kergele sörgile, aga olin sokid koju unustanud. Paljajalu joostes tegin aga miskil imemoel liiga vasakule varbale, mis hakkas nüüd talvel vastikult tunda andma. Hokiuisk ei tahtnud ka jalga minna.
Tänud Helinale, sain kiirelt aja, dr Rahu vaatas üle ja tunnistas terveks. Lugu tuli mazoorne.

Kokkuvõte. Varustus, millega peab arvestama

Pea on terve. Kael ka pöörab õiges suunas ( tervitame prowwat)
On võimalik, no on ju!
Parem õlg- igapäevane kummilindi kava
Selg- ujumine, jõusaal ja naistetrennid ( bodybalaanz ja kõht-selg)
Põlved- ratas-ratas-ratas

Seega kõik eelnevad postitused, kus on juttu tahtejõust ja eesmärkidest ja muust on selge häma.
Liigutamine ja sport, ei mitte sport, pigem kehakultuur, on mulle eluliselt vajalikud.

Loo lõpp, kolm-neli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar