Meie isadele, kelle lagi oli Nahktagi, Savoy Ball Estonias ja Tartu Maraton. Meie tagi on kalipso, Def Leppard Londonis ja IronMan Zürichis

Teisipäev, 24. veebruar 2015

Häirekellad helisevad, ehk katastroof Norra suusatamises.

Eelmisel laupäeval tundus, et kõik on pe..ses. Just kahe rr-iga.
Käisin Kõrvemaal 39 kilti suusatamas. Võidusuusatamas. Kõrve neliküritus jääb mul see aasta tegemata, kuna IM ja Kõrve Tri on samal nädalavahetusel, siis otsisin jupp aega, kellele oma tasuta neliküritus kinkida, aga kehvasti otsisin. Plaanides see suusasõit mul lõppkokkuvõttes igatahes oli. Sellise intesiivsema trennina.
Olin suuskadel olnud see talv kokku 6 korda. Vihma sadas terve nädal. Aga, et sõbrapere utsitas takka, siis kraapisin suvise määrde oma mullasuuskadelt, üks sinine Madshus, teine punane Madshus, maha ja olin valmis oma hooaja esimeseks võistluseks.
Esimesed häirekellad kõlasid juba hommikul.
„Kus krt, kus mu kohvitass on?“
„See sama ju ongi“ miks sa mind süüdistad
„Ei ole, see on miski 5-3 kilone hantel, mul on ilus Iitala kohvitass, kerge ja mõnus“
„ Ah mine...“
Oligi minu kohvitass, aga kolm korda raskem, kui tavaliselt. Mingi jama vist. Et olin nädala alguses paar päeva haige olnud ja viimased ööd kehvasti maganud, panin jõuetuse ajutise vaimse nõrkuse arvele. Kolm päeva oli ilma trennita aga neljapäeval käisin juba saalis võimlemas ja reedel tegin oma spinn-kõhtselg-hoki-sörkjooks pika päeva. Ei hätää.

Kõrvemaal, number välja, varustus valmis. Sooja tegemise jätsin vahetult enne starti. Aega oli klubikaaslastega lobiseda ja aru anda, oma tegemistest. Kes kohal ei olnud, siis kiire ja põgus ülevaade aasta esimestest nädalatest.
Olen rohkem saalis ÜKE-t teinud, ujunud, kepikõndinud, metsas matkanud ja sörkjooksu teinud. Sellist trennitegemise tunnet nagu ei olegi. Samas vaatasin just Polarpersonalist oma eelmiste aastate esimeste kuude mahud üle, siis nüüd on numbrid isegi suuremad. 2012-2014 on jaanuar- veebruar 40h per kuu, siis nüüd on sinna 45-50 kanti. Pluss hommikuvõimlemised ja jooksud. Eelmine talv saalis jalgu ei teinud ja suvel oli tõusudel suht niru tunne, siis nüüd teen saalis jalgu ja pool tundi spinni „raske rauaga“
Midagi sellist ma Jahilole ja Melvinile seal kokku rääkisin. Ja rohkem ma neid vendi enam ei näinud. Sest siis, kui ma lõpetasin oli plats puhas.

Häirekellad Tšainikule!
Teadsin, et vana Madshus on pehme ja suvemääre pole märjal lumel flooriga samaväärne aga et see kõik NII raske saab olema...
Esimesed 2 muhku mis hokimees tavaliselt käed seljal, nagu kiiruisutaja võtab oli minu selle päeva piir.
„ Riks, krt alles teine tõus ja sa juba väsind“, karjus rajaääres rulluisukamraad Tiit Orlovski, kui ta mu liikumist nägi.
Mis krdi raske. Ma olin esimese kahesaja meetriga juba koomas, ajasin jalad ja käed laiali, vajusin põlvili ja piiksatasin „Appi, see olen mina, nodzu Appi!“
Ma polnud seni elusees ühtegi võistlust katkestanud. Oi, kui lähedal see siis oli.Kuidas ma nii nõrk olen? Kas ma olen puusse pannud oma trennidega?
Kuidagi lükkasin ennast liikvele ja proovisin ennast liikuma saada. Jalga nagu oli aga jõud oli null. Null miinus vanus korrutada kahe ringiga. Proovisin suuska libisema saada, no ei tule, nagu liiva peal. Okei mõtlesin, teen selle ringi vaikselt ära ja siis vaatame edasi. Enne lõputõuse hakkas hirm. Kuidas ma sealt omal jalul üle saan. Vaikselt jalalt jalale, papa-mammat sõites sai nendest jamadest üle ja olin juba pea-aegu pääsenud.
Siis aga lendas saadanas mu õlale ja kukkus targutama. „Kuule, mäletad, mis oli üks veebruari ülesandeid. Kust tuleb energia- kui energiat ei ole. Tahad, teisel ringil ma näitan sulle? Tule. Lähme!“
Okei, lähme.Teisel ringil ma ei lugenud mitte kilomeetreid vaid hingetõmbeid. Nullist sajani. Proovisin hingamise võimalikult ökonoomseks ja rahulikuks ajada, tehes sissehingates väikese pausi, enne väljahingamist. Tekkisid sissetulevast jõust mõnusad soojavärinad. Keha taastus. Lubasin endale, et iga samm siit edasi, teeb mind ainult tugevamaks. Liikusin sammhaaval, joogipunktidest leib-sool-vesi. Ja olin kohal.

Kähku sauna, pesema, autosse ja koju. Teised olid mind 45 minutit oodanud juba. Piinlik.
Huvitav on aga see, et koduteel autos ei tekkinud janu. Janu ja näljatunnet ei tekkinud ka kodus esimesed kolm tundi. Tavaliselt läheb peale sellist sõitu vedelikku 1-1,5 liitrit. Pluss õlled. Enestunne oli maru hea. Väsimust ei olnud.
Järgmisel päeval oli enesetunne veel parem. Läksin jooksma ja sellist head jooksutunnet, kes ma olen maailma viletsaim jooksja ja seda tegevust eriti ei naudi, pole ammu olnud. 15 kildase jooksu lõppu panin veel 600 meetrit täiega spurdi, mille ka ära seedisin.

Täna, Vabariigi Aastapäeval trennist kojujõudes vaatasin Faluni naiste uisu-kümpit ( Kalla esimene, USA-kad teine-kolmas) ja seal saagis reporterKuuse midagi Norra suusatajate täielikust katastroofist.
Jah, Björgen oli kolmekümnes täna, aga mis siis! Panid määrdega metsa- juhtub. Polnud nende päev. Üks s.tt päev ja kohe katastroof?
Peale haigust ja rasket reedet ootasin ma vist Kõrves imet. Imet aga ei sündinud. Sain hea kogemuse ja väärt õppetunni, hingamise ja hapnikuga mängimisel.

See nüüd on viimane nädal tšillida ja puhata ja mängida. Järgmisest nädalast peab hakkama juba noodist mängima. 20 nädalat jutti.
Läheb ägedaks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar