I am IronMan

Gõu Rii-hõu Gõu!

payoffday

C!moon Rix, Run-Run!

Bravo, Bravissimo. Forssa!

Rai-hoo Ai-roon!

Look, Bon Jovi is running ( jaapanlased rajaääres)

Rjihuu, ghuidaz zulle mheeldib miinu khodumaa...???

Rii-hõuuu Juu aar Aironmään!

Sellised on värsked muljed rajalt ja selle kõrvalt.

Aga alustame algusest, hommikust.

Ühe õlle toel jäin magama, enne seda oli veel tulnud teade korraldajatelt, et kalipsod on keelatud ujumises. Vesi soe.

Hommikul ärkasin 15min enne kella, pool 5. Hommikusöögiks 7 lusikat kaerahelbepudru maasikamoosiga ja kaks lõhesaia, kohvi, apesini mahl ja läksime 5.43stardipaika. Kohal olime 6.13. Rattale joogipudelid peale. Soolatoos ja suitsuvorstivõiku raamikotti, kontrollisin kummid, sidusin vahetusala kotid lahti.( öösel sadas, ja tegin kottidele õhtul korralikud sõlmed peale).

Vetsust läbi, tunne oli et on vaja, tegelikult ei olnud vaja. Läksime 6.37 stardialasse ja alustasin oma hommikuvõimeldamisee rutiini.

Saatsin Prowwa minema ja läksin stardikoridori. Start oli lainetena.

PRO-d kõigepealt ja siis grupid, vastavalt enda poolt prognoositud ujumise ajale. Startisin grupist 70-80 minutit. Iga 5 sek lasti 10 matsi vette. Kõik sujus.

Enne starti lasti mussi ka- arvake ära?

Olen valmis ja rõõmus

AC_DC Hells Bells ja Metallica Enter Sandman. Jess! Tulge eest, ma lähen koos PRO-dega vette

Valmisolek, enesekindlus ja vorm olid laes.

Läksin vette ja asusin päripäeva ringi seespoolt ujuma. Õige otsus. Ruumi oli piisavalt. Paar müksu on tühiasi. Tuules polnud kellelgi olla. Oleks pidanud sutsu kiirematega vette minema.




Teise ringi poolepealt, esimeses pöördes oli kõva vastutuul, aga õnneks ujus mulle ette üks korraliku ujumistehnikaga tüdruk, kelle tuulde võtsin. Sellel Tšikil oli super platsinägemine. Vastutuult ujus pundist läbi, mina tuules. Kui

pöörasime kaldale ja tuul oli vasakult, ronis ilusti paremasse serva.

Olin lõpuni tal sabas ja nautisin ujumist. Esime ring 42 min, teine ring 46 min ! Vastutuul mängis juurde.

Vedur ja mina

Ujumises mõni minut plaanist ära antud läksin rattale. Ahjaa, vahetusala läks vinks vonks. Ainult rattasokid, kingad jalga, kiiver prillid joostes pähe ja rattajärgi.

Hakkasin rahulikult krudima, mäletate, Mäx soovitas esimene 30 kilti rahulikult võtta, aga ikkagi möödusin esimese 20 kiltiga miski sajast tegelasest.

35 pealt hakkas ülespoole minema 5-6% ja ilus pikk minek. Palav oli, päike hakkas võimu näitama.

Nosisin batooni ja jõin oma jooki. Powerbar Orange, sama, mis korraldajatel, ainult et teelusikas soola sees.

Tõusu lõpupoole oli juba päris palav ja siis kui nüri lõik, raudtee kõrval ülesmäge ei tahtnud kuidagi lõppeda, möödusin ühest Šveitslasest ja kuulsin sellise onu Remuse häälega kedagi ütlevat :“Rjihuu, ghuidaz zulle mheeldib miinu khodumaa...???“

Appi, luulud?

Jätsin jalad seisma ja vajusin tagasi selle Šveitsi kuti kõrvale. Et, ee, kuidas palun? See oli Eestis elav šveitslane, Oliver, kes ka Pühajärve TRI-l võistlemas käinud.

Mäest üles, mäest alla.  Üks viimane laskumine läks vähe hulluks, kus sirge peal eesminejatest möödumiseks vastassuunda põikasin, aga seal oli miski kivisillutisega lõik ja raputas päris pahasti.Kiirus oli seal 79,8 km/h.

Viimane lõpp linna sai ilusti aeros istutud ja lähenetud Heartbreake Hillile, kus rahvast nagu Tuuril ergutamas ja minu isiklik võttegrupp ka seal pidi olema. 1km tõusu, 8-10%, aga ilm oli siis juba +35.

Otsustasin tõusu alguses, et kino ei hakka tegama, püsti ei tõuse ja inisen vaikselt sadulas mäeotsa.

HeartBreake Hill

Õige otsus. Uljaspead, kes must tõusul mööda uhasid püsti, olid mäeotsas toidukas ratastelt maas ja peadpidi veetünnides. Haarasin pudeli, hoog sisse, mäest alla ja sain veel kiltase laskumisega 5-6 matsist mööda.

Esimese ringi aeg 2.49 andis veel lootust 12 tunni alistamiseks.

Teine ring, linnast välja olud muutusid. Tuul oli tõusunud ja puhus otse vastu. Kiirus langes. Kogu aeg oli joogijanu. Pool pudelit soolajooki oli veel korvis, aga varsti pidi seegi asendust leidma korraldajate joogipudeli vastu.

Enne esimest tõusu jälle 1geel sisse toidukas, 2 geeli raamikotti ja mõlemad pudelid täis. Mina, kes ma muidu söön pool batooni ja 1 geel tunnis, ei suutnud selle palavaga tahket sisse ajada.

 

Teine ring läks ainult geel.

Neljas, 4.tund rattal. Ma teadsin, et siis tuleb murdepunkt. Sitaks palav oli, kõik undas ja virvendas tõusul. Aga mul oli salarelv. Koukisin raamikotist kile seest musta teraleiva, mis oli soolaga kaetud ja suitsuvorsti viilakad peal.

Oi see oli valus! Suus niigi kuiv kõrb, leib ja sool ja vorst käisid suus ringi, aga pikkadel rattasõitudel olin aru saanud, et leib ja sool on need mis mind käima lükkavad. Šveitsi-eesti Oliver veeres must tõusul mööda jälle. 2 kilti mälusin seda tulist puru kuivas suus, raatsimata seda otse alla loputada.

Tandem, ujumises ja jooksus, paelaga koos

Siis oli söödud, ja hakkas teise ringi hullem tõus. Pudelist jooki peale, käigud parajaks, selg sirgu, õlad käed lõdvaks ja kerima. Esimene kurv ja viludas 2 meest pikali asfaldil. Puhkamas. Käed rinnal. Rindkere liikus.

Oliverist mööda

" Sorri, ma ei saand suga lobiseda enne, mul oli suu musta leiba täis“

" Misasi zee oli?“
" Must leib soolaga, Eesti nogija, ju nõu“
"...Ma ei zaa aaru zellest“
"Ah lasolla, ma läksin“
"Khuule, ma vaadan zee on hannud zulle dhiivad“

Hea oli jah, täielik nauding, sest teadsin et see on viimane pikk tõus rattal. Mäest alla minnes astusin seekord ennast vabasse vette, keegi laskumise alguses ees ei olnud ja sain kiiruseks 85 km/h.

Üks pisisekeldus oli ka ringil, kui pildistaja tsikkel, koos fototšikiga, mind pikalt jahtis, ja mu ees sõites tuhat pilti tegi, siis linna laskumisel ringteel ette jäi ja mul kurvi sirgeks lõikamise ära blokkis. Vehkisin käega ja kisasin „bas-tarr-doo“, nagu tuuril profid teevad ja jätsin ta uusi kunstpilte jahtima.

Enestunne oli jälle laskumisel mõnusaks läinud, adreka laks oli oma töö teinud ja läbi linna liikusin suht kenasti. Kella vaadates aga oli selge, et selle ringi esimene pool kustutas kõik mu lootused alla 12 tunni.

HeartBreake vol2

HeartBreik Hill tuli mõnusalt, prowwa ütles, et isegi reipamalt, kui esimesel ringil. Üleval võtsin ainult ühe pudeli kokat Ja kimasin mäest alla.

Kui kõikide reeglite ja manualide järgi tuleks viimane 3-4 km kerida rahulikult, et saada jooksuks võimalikult head jalad, siis mida tegi tšainik? Ma vaatasin, et mul on võimalik saada rattaaeg alla 6-e tunni. Istusin aerosse ja vajutasin rauad paremal niiet vaod asfaldis. Pohhui, mis hiljem, ma niikuinii ju joosta ei jõua ega oska.

Rattaaeg koos vahetusalaga ikkagi üle 6 tunni pool minutit. Samas Polari puhas rattaaeg on 5.58.10

 

Jooksma...

Lohutasin ennast, et jooks on enivei ajaliselt lühem, kui ratas. Ja saab rohkem ja paremat sööki.

Jalad olid uskumatult head, esimese ringi tempo oli niihea, et vaikselt tuli korraks 12 tunni eesmärk jälle tahvlile aga siis algasid rigilõpus kuumahood ja külmavärinad ja ma sain aru, et kui kodus on kõik jooksud tehtud tutimütsi ja kinnastega, siis 35 kuumaga on lood sutsu teised.

Homme on ka päev, mul on kaks kena last kodus. Ma tahan neid kõiki veel näha.

Lasin tempo alla. Hoidsin ennast jooksmas. Iga 2,5 km järgi oli toidukas. Mitte-mingit toitumisplaani enam ei olnud. Plaani jäi ainult magneesium 2,3 ja 4 ring ja soola 2x ringi jooksul tic-tac karbist. Toimis suurepäraselt dosaatorina.

Toidukad jalutasin. Alguses kohe müts peast, svammiga vett pähe ja kuklasse, lonks vett, lonks spordijooki, lonks kokat, apelsiniviil suhu, mahlad välja, suust välja, geel, ja uuesti kas vesi või kokalonks peale. Meeletud kogused, aga kõhus loksuma ei hakanud ja vetsus käisin ainult 2 korda.

Teisel ringil kerkis alateadvusest esile, kas Marko Alberti või kelle jutt, kuidas ta oli ennast oma spordiarsti soovitusel kuuma eest kaitsnud. OK, Proovime.

Järgmise jääkausi juures võtsin kolm kuubikut. Üks turjale, kaks püksi. Jah püksi, kohe munade vahele. Korraks oli tunne, nagu jaanuaris meres, aga siis läks juba ladusamaks.

Kas paremaks läks, on raske üelda, aga pilt oli sutsu selgem ja püsis sellisena lõpuni.

Eelviimane ring juhtus see, mida ma olin kogu aeg oodanud. Omaküla naabrimees Veiko, kes on must kõvasti parem jooksja sai mu kätte. Aa-gaa!!

„Riks kurat, sa oled must ringiga ees, kuidas sa seda tegid?“ Oligi nii, mul oli joosta veel 1 ring ja temal 2 ringi.
Kas tõesti, ei või olla...Iga harrastussportlase suurim soov saab tõeks- võita naabrimeest...:)

1.ring- kohe läheb pilt must-valgeks

Ootasin, et millal 30-34 km vahel üliraskeks läheb, aga ei läinud.
Tulid tuuleiilid, ilm läks pimedaks, kuidagi kodune tunne hakkas kohe ja 5 enne lõppu tuli vihma ka. Oh sa õnnista ja hoia!
Viimane 4 kilti. Enamus rahvast kõndis, nii need, kes minuga samal ringil, kui ka need, kellel 2-3 ringi veel joosta.

Ja siis ja siis.... Uskumatu, aga kurb hakkas, et see kõik saab varsti läbi. Krdi Stockholmi sündroom.

Hooldetiim andis lipu, viimane kilt oli puhtalt emotsioonilt ülihea sammuga ja naudinguga, hobuseraua kujuga finishiala. Lipp välja, väike etendus fännisektoris prowwale.

Tsainik ON AironMään

Ja siis...

Rii-hõuu! You are Ironman!

Kohal! Tehtud!

Aeg 12.39.ja pudinad.

Kas oleks kuskil olnud juurde näpistada?

Ujumises 3 min, kui oleks kiirematega läinud. Samas oleks siis ka rattas olnud juba väsimus suurem.

Rattas 10 min, kui oleks teise ringi vastutuules vihasemalt punninud? Riski bisnes.

Jooksus? Kindlasti mitte. Kõik korrad, kui proovisin sutsu gaasi juurde keerata, hakkas pilt virvendama ja kõht keerama ja jalad krambimärke andma.

Kulgesin 80prossa peal, aga suht piiri lähedal kogu päeva.

Lõpetasin heas tujus, käisin pesemas, viskasin nalja.Tuju oli mega Läksime omal jalal koju, üle mäe. Taastuseks kaks õlut ja väike kausike kodust pastat. Varbad on villis ja lõhki. Tühiasi.

 

Istun nüüd Riia Lennujaamas ja vaimselt olen täiesti puhanud. Zürichist siia lennates läbisin kahetunnise taastusravi- Dio, AC-DC, Def Leppard, Queensryche, Havanna Black.

Emotsionaalselt oleks valmis jälle homme joonele asuma- andke ainult mulle palun laenuks tervemad varbad.

Ühe suure poisi suur unistus on saanud tõeks. Kõikide ortopeedide ja füsioterapetide arvamusi mitte uskudes.

Ma tegin selle ära. Omal jalul.

Oi, magus-magus!

 

Aitäh teile, Sõbrad:

Merka- kokk, spordidirektor, psühholoog ja kallis naine

Mäx- treener ja hea Inimene ja sõber

Jan- mentor :)
Jaanus, Loona, Ummi, Pura, Tõnu- Suursponsorid ja sõbrad.
Heino-Taadu ja Jose- te ise teate, mis te tegite :)
Kirke ja Taavet- ma ei vedanud teid alt lapsed :)
Isa- ma olen olemas ja sa oled olemas

Kõik TriSmilekad- poleks teid poleks seda klubi ja poleks ma Mallorcal TRI-nakkust saanud

Ja suured tänud Teile, 3765 blogilugejat! Teie toetusel ei tule katkestamine kõne allagi.

 

Veinitame korralikult peale5 tundi Riia lennujaamas. Korralikult veinitame nüüd :)

10 tundi stardini

Kõik on tehtud, KÕIK.

Tehtud on plaan ja järgitud seda. Käidud TriSmile kevadlaagris. Tehtud pikad mahunädalad. Jälgitud toitumist. Oldud terve ja heas vormis. Vigastused-lollused-ülepanemised pole kimbutanud. Kontrollvõistlused Valga ja TartuMill tehtud. Hästi tehtud. 9 kuud sihikindlat tööd ja seda kõike Homse Päeva nimel.

Zürich on ilus linn lahedate inimestega. Mõnusalt lohakas ja elegantselt ükskõikne

ülepea kasvava umbrohu suhtes. Inimesed pikutavad parkides, joovad pokaalidest kaasavõetud õlut-veini, käivad paljalt ujumas ja tunnevad ennast hästi. Kõik mis kasvab, on suur. Roosid kolmanda korruseni, elupuud ümbermõõduga 100 meetrit. Kõik on lopsakas. Seepärast siin oma raha ongi hea hoida kasvab mis mühiseb

Hommiku-ujumise vaated

Lasteaialapsed magavad vaikset tundi õues puu all tekkidel, lutid nohisemas suus. Šveits EI OLE eu riik. Ja seda on näha.

Aken on lahti ja kostab mingit juutide Sabati laulu.Nagu indiaanlaste laul enne lahingut.

 

Kohale saime hästi. Ilma viperusteta...

Olime hooldetiimiga hommikul 2 tundi varem Tallinna lennujaamas ja esimese asjana nägime jõuku kätega vehkivaid inimesi AirBaltic leti ees.

„Sorri, aga Riia saatis miskipärast poole väiksema lennuki ja me ei tea mis nüüd saab...“

???

Rattakasti vaadati eriti kurva pilguga.???

„Aga teid me mahutasime ikka peale aga ratt...“ siin ma sekkusin vahele. „Sõbrakesed, ma ostsin pileti endale ja rattale ja hooldetiimile novembris ja me peame olema täna õhtul Zürichis. Aitähh, jahh!“

Ok, siis lükati ratas teise augu juurde, regati sisse ja läksime läbiotsimisse. Ja nad võtsidki meilt maasikamoosi ära!!!

Stressi ei olnud. Mul on reisikindlustus ja mustemal juhul oleks kimanud taksoga Riiga ja sealt juba õhtul 7 Zürichi lennule jõudnud. Kas niimoodi testitakse IM kandidaadi närve?

Ilm on olnud räigelt palav 32-35 kraadi, vett ja mineraale tuleb kõvasti peale laadida. Mineraalvesi veinitilgaga on superhea sellise palavaga.

Õhk 35, Vesi 26

Stardipaik on 2,5 km meie hotellist. Otse vasakule paremale, üle mäe, mäest alla paremale ja kohal. Väga vinks-vonks elamine muideks. Nõudepesumasin olemas, kõõgitoimkond on pidevalt hüppes, linnapeal. Kaubanduskeskus toidupoodidega 4 min jalutust. Hommikuti olen sörkinud võimlema järve äärde. Hästi hea puhas ja pehme ja libeda jooksuga vesi. Kalu täis. Muudkui uju ja vaata ja imesta!

 

Neljapäeval tegime Veikoga koos kerge rattasõidu ja võtsime linnas oleva järsema nuki, Heartbreake Hill, 1,5 km ja 8-9 prossa. Tänasin oma tarkust, et taha sai 28 kassett pandud- hea rahulik üles kerida. Allatulles läks tagakumm ( 2a vana kummi ventiil murdus). Kummivahetusega kaotasin vähemalt 2 liitrit vett. Kui 35 kuumaga seisma jääd on minutiga loik alla ja Veiks jõi igavuse peletamiseks mul pudeli tühjaks. Kokku siis miinus 2l.

Sealt läksime juba ennast regama ja expoalal sai pudeli uuesti täis panna.

Eile oli puhkekas. Täna hommikul ujusin 17 min, lõunal jooksin 10 min ja ratast peale lõunal 27 min. Elu kõige lühem rattatrenn.

20 min ratast ja kõik!

Kõik. Nüüd on asjad vahetusalas. Hommikul on kell 5 äratus, 5.15 pudru, lõhesaiad, kohvi ja mahl ja 5.45 stardime kodunt 6.10 kohal, 6.45 on stardid. Start lainetena, vastavalt ujumisajale, mida prognoosid.

Tulin vahetusalast hotelli ja mõtlesin pargis ( kus 30 meetrised elupuud ja 60m kõrged vahtrad), ja mõtlesin, et huvitav, miks närvi ei ole. Nagu kosmoses hõljuks. Loodan, et homme ikka lüüb hea tunde stardis sisse. Kas ujumine on kalipsos või mitte, see selgub hommikul.

Tagumise puu juures vasakul

Aga ma ei muretse. See blogi ja see võistlus on pühendatud meie isadele Meie papsidele ja vanameestele. Tribuut isadele :)

Ja muuseas, oma esimese ujumisvõistluse, enamvähem täpselt pool sajandit tagasi panin ma ju kinni! Ma jõudsin esimesena kohale.

Homme tuleb ilus päev!

 

Homne salarelv- SOOL !

 

Võistlusnädal !

Welcome to race week!

Congrats on getting this far after many weeks of long hours.

You've practiced nutrition, done the long sessions, have this taper plan for the week, and know the race course. Follow your own plan and not what you see others doing. Much more harm than good can be done this week by training too long, not sleeping enough, experimenting with food and race equipment, and chasing the pack during the first 40miles on the bike.

Vot selline jutt noodivihikust!

Asjad on pakitud, homme on lend Zürichi.

Eile käisin massaazis ja tegin extra puhkepäeva. Massöörilt sain kiita, seisukord on OK.

Võistlusnädal näeb noodikirjas välja nii:

E: Ujumine 4x5 min v.t. võistlustempos, Ratas: 3x10 min v.t., Jooks 3x10 min v.t

T: Ujumine 6x50 meetrit, Ratas 5x2 (kaks minutit!) min tempokalt, Jooks 5x1 min (5sooja, 5maha)

K: 30 min ujumine- et on reisipäev, asendan ujumise pikema hommikuvõimeldamisega ja ujun 10 min meres

N: Ratas 60 min ( tutvun rahulikult võistlusrajaga) Jooks 15 min suts kiirem kui v.t.

R: Puhkekas- Loomaaias on tutikas elevandibeebi. Jee!

L: Jooks 10 min, Ratas 20min, Ujumine 10min

P: VÕISTLUS

Ujumine- driftides ja tuules; Ratas- ei pane, ei pane ja veelkord ei pane. Jooks: toitumine!!!, ja EI pane, kuni viimane 5km käes.

Välismaareisu-riided

Selline plaan. Eriti meeldib mulle, võistluse taktika ja filosoofia paberil. Miks? Sellest sutsu hiljem.

 

Eelmine nädal, nädal peale Tartu Milli oli täielik õudusunenägu. KÕIK mandrossimeetrid olid põhjas.

Tartus tuli tulemus tipp-topp. Ujumine rahulikult, ratas mõnuga ( tegin ratast tund ette ja peale ka- Mäxi retseptid) Jooks oli minu kohta 5+. Seega kõik märgid lisasid enesekindlust. Peale võistlust 2! puhkepäeva.

Teisipäeval aga hakkas pihta. Tunne oli kuidagi löts ja energiad olid sajaga maas. Nagu haigus või nagu oleks tina pannud, või maeiteamis. Ei olnud oodatud särtsu ja powerit. Kogu aeg oli uni ja paha ja kõht tühi. Hommikuti jõudsin mereäärde 3 korda. Magasin kümneni. Neljapäeva õhtul virutasin sisse karbitäie meekooki ja 1,5 liitrit täispiima. Edasi läks aga veel vingemaks.

Hotelli panin Zürichisse kinni novembris, 1,5km stardist. Köögiga apartment, Waffelstrassel, mille võtme pidi saama teisest selle firma hotellist. Kirjutasin neile, et jõuan õhtul hiljem ja kas nad saavad võtme lennujaama tuua, nagu nad pakuvad või.... Vaikus...Vaikus.

Siis helistasin neile, ütlesin oma bronni numbri ja saatsin meili ja siis läks lahti. Dear Sir, sorry, for overbooking, lal-lal-laa. Fakk raisk, ma buuksin ju novembris. Hommm....Zennnn.

Kokkuvõttes saime uue elamise 400 meetrit kaugemale, väidetavalt vingem elamine, tasuta saun, spordiklubi ja lubati kompeseerida taksosõidud. Okei. Alati tasub varem üleküsida. Alati!

Waffelstrasse upgreiditi Wolframstrasseks. Kõlab sutsu paremini ka. Ironman ja Wolfram.

Waffelstrasse maja võivad nad kollaseks värvida. Ma panen sinna ise plekist sildi

 „ Selles majas EI PEATUNUD 2015 legendaarne...“

Pühapäeval oli viimane pikem 1,5h jooks ja siis ma natuke mõtisklesin. Joosta ja ratast teha ja ujuda oli tipp-topp terve nädal, aga lihtsalt selline lödi tunne oli sees. Ootasin vist liiga palju ja liiga vara? Tuttav tunne.

Kooliajal oli enne eksameid sama seis. Õpitud oli. Kolme-neljapeale vähemalt aga ikka lõi enne eksamit värina sisse, et sa järsku enam midagi ei teadnud ja millesti aru ei saanud.

Või siis esimesed lived bändiga, kui nädal enne tundus, et me ei oska üldse mängida. Saime prooviruumis kokku ja lihtsalt suitsetasime ja karjusime üksteise peale...

Vaatame peale võistlust, aga praegu mulle tundub, et organism on lihtsalt nii tark, et on kolmandiku ressursist välja lülitanud. Et vara veel?

Homme, kolmapäeva õhtul jõuame hotelli. Neljapäeva hommikul lähen Zürichis järveäärde ujuma ja võimeldama ja siis ajame energiad jälle kõvaks.

Kohalikud korraldavad seal ühisujumist 1h ja rattasõitu 2,5 h. Korraks mõtlesin minna kaasa, aga ei, teen noodist oma kava. Loen uuesti esimest lõiku. Jään kindlaks oma taktikale. Või.... Vahest prooviks...

Oma sool ja pipar kaaasa. ....kogemused :)

Eesmärk on võistlus läbi teha. Jõuda lõpuni ja alustada ka järgnevat päeva sama hea enesetundega.

Esmane ajaline eesmärk- alla 12 tunni, tundub liiga ambitsioonikas, arvestades rattarada, aga ma ei hakka seda muutma. Ilm, tingimused- kõik võib muutuda, mina teen oma asja.

Kuuma on seal praegu +30-39. Järvevesi oli eelmine nädal +28. Feisbuuki inimesed on võistluste kodulehel juba leilis- kalipsoga, ilma? Kas rahet tuleb, ei tule. Praegu näitab võistluseks +19 ja lausvihma ja tuule-puhanguid 30m/sek. Ma võin lõdvalt konna ujuda ilma kalipsota, mul, kui kogenud talisupljejal pole ujumiseks vabshee midagi...

Eks võistluspäeva õhtuks selgub, mis ilm oli...

IronMani tegemine erineb tavavõistlustest Eestis, kus on oluline kindlasti mõnda sõpra või naabrimeest võita. Nii ma vähemalt arvasin, kuni eelmise laupäevani.

Kuu aega tagasi, panin osalejate nimekirja otsingusse EST ja ennäe, oligi üks eestlane ka selles sadamas. Guugeldasin-kirjutasime-helistasime:„ Oh, lahe- sa ka lähed. Saaks enne kokku ja teeks koos ratast, Okei. Kus sa elad. Pirital. Ma kaa..Kus täpsemalt? Mähel, Padrikukülas...!!!???“ Naabrimees!! Mismõttes...

Sa regad ennast novembris kuhugi kaugele võistlusele, et teha rahulikult omas rütmis IronMani ja siis on ka joonel naabrimees, kellega vaja rinda pista. Karma?

Ei, Veiko on lahe sell. Läheb augustis tegema 100 miili ultrat. Teinud Nizza IM-i ja peale seda elanud baigiga mägedes kuu aega seljakotiga. Zürichi IM on tema jaoks pikk treening, oma põhiürituseks.Leadville Trail

Minu võimalused tema vastu? Spekuleerime:)

Ta on minust 50-60 min kiirem jooksurajal.

Mina peaks ujuma temast 7-10 min kiiremini, rattas olema 30-40 minutit nobedam. Nibin-nabin, onju :)

Kas läheme panema?

Kui ja... siis loe uuesti korraks veel jutu algust.

Ok numbreid ka, kui kedagi huvitab:

Trennimahud jaanuar- juuli

                   2014/13                    2015

Ratas mnt    90 h/2100km         110h/3020km

Spinn           8h                          20h

ÜKE          90h                          96h

Jooks         40h/350km             80h/490km ( jooksukoolid võtavad km suhet maha)
Ujumine    27h                         41h
Mahtu on poole aasta peale 100 tundi rohkem. Ühtegi vigastust ega ülepanekut pole olnud.
 

Tervisenäitajad

                           3 jaanuar        4 aprill          13 juuli

Pikkus             188                    sama             sama

Kaal                  91                    87,4                84 ( korraks oli  82,7 mahud maha+2)

Keham.indeks  25,9                  25,1                24,1

Keharasv %      19,5                  15,7                13,7
Lihasmass %    36,6                   38,5               39,3
Kehavanus         24                     19                  18
Polari test     Very Good          ELITE              ELITE
Pulss puhkes    42                        42                  38 ( enne Valgat oli 34-36)
Pulss max        162                     sama                sama
VO Max           48                        63                   64
Hemoglobiin  166                       159                 159

Kõik tundub numbrites kena. Hemoglobiini pole kunagi suviti mõõtnud. Sügisel, kui doonoriks käin on numbrid 170 kanti. Ju siis suvel mahtudega ongi veri vedelam.

Ratas pakitud, siis käisin päeval Pirta metsas baigiga kõõlumas pool tundi. Nautisin ja tegin hüpekaid ja mürasin niisama. jalg oli hea. Nüüd sörkisin sutsu peale. Tipp-topp tundub.
Olgu, lähen nüüd ja veinitan prowwa hooldetiimiga peale sutsu enne lennureisi.
Head aega seniks!

Aironmäänide Jaanipäevad

Kui eelmine pühaba, mil vihma kallas kogu päeva ja tulin 5,5h rattatrennist, mille sisse jäi Tabasalu Rattataralli ja kojujõudes iga sammuga väikseid järvekesi tekitasin küsis naine, et „ millal sa jälle normaalseks hakkad?“ Normaalseks!. Ma pole varem elusees normaalsem olnud...

Kui tavaliselt on jaanipäeval kõige suurem mure, et ega ei saja, ja kus ja kellega saab tulukese põlema, siis seekord oli küsimus esitatud hoopis- hoopis teistmoodi. „Kas päeval on paar tundi enamvähem ilma, et oma trennid ära teha?“

Oli, sai tehtud!

Jaanilaupäeval rattaga kerge tempotrenn tund 15 ja õhtul kerge jooks peale, koos suplusega meres. JaaniPÄEVAL ujumine 5x200 EBEH ( easy, build, easy, hard) ja jooks 1h peale. Ujumine, mis tundus kuki-muki osutus pähkliks, sest pühade puhul olid kodubassud kinni ja SPA-sse ei raatsinud ronida. Kalipso ja hoolde-kokk kaasa ja mereäärde. Panin kalipso selga, kokale neoonroosa särk selga, saatsin ta randamööda pool kilti edasi ja sumasin julgelt vette.

Ill-gee tuul oli ja täpselt linna poolt. Vesi võis olla 14 kraadi. Jalgadel kätel oli okei ja mõnus, olen ju jääujumisega ennast karastanud, aga hull oli peal, sest tuul puhus otse vastu ja otsaesine hakkas külmuma. Samas oli roosa poi jooksnud kaldal juba niikaugele, kui vaja ja motivatsioonile mõjus see piisavalt hävitavalt. Tuletasin meelde kogenud taliujujate jutte, et soojus säilitatakse viimasena ajus, ja kuni aju töötab, pole külmumist karta.

Laine oli vastikult tihe ja peksis otse ninna ja suhu. Lugesin viiekümne tõmbe kaupa, aga mingist easyst, või buildist pold juttugi. Katsusin kuidagi õhu kätte saada ja võimalukult sujuvalt edasi liikuda. Vist 5 minutit läks, enne kui keha ja vaim rahunesid. Esimene mõte, et aitab, koju tagasi, ei olnud enam ammu elujõuline.

Olin enne kaldale öelnud, et kui vesi väga külm, siis teeme lühemalt ja pööran enne roosat märki tagasi.

Nüüd aga panin veel mõned meetrid otsa ka. Tagasiminek oli allatuult ja- lainet. Nagu rakett.

Pärast kerge sörk õhtul peale ja taastusnädala esimesed trennid olid edukalt ja ausalt tehtud.

Enne seda olid aga hullud mahunädalad 24, 26 ja 28 tundi.

Viimasel nädalal olin ikka täiesti kutu juba, kurk sutsu valus jälle ja jätsin reedese jooksu ära.

Pühapäeval oli Valga poolik, peaproov ja soundcheck ja sinna täiesti kutuna polnud mõtet peale minna. Kolmapäeval Jüris eraldistardis läksin ka üksi sõitma paarissõitu, sest tundsin, et kiirust pole enam ammu ollagi ja ei tahtnud mõne sõbra tulemust pekki keerata.

Valga eesmärgiks olin pannud jaanuaris 5.30

Esimese Valga tegin 2012 6.13 ( uj41/ratas3.07/jooks2,24) Sellest Valga esimesest poolpikast pärineb ka minu medalikollektsiooni üls magusamaid medaleid.

Tädipoeg Jaanus nimelt lubas, et „ kui sa selle läbi teed, annan ma sulle isiklikult šokolaadimedali“


Wow, Issi, sa oled võitnud Pikne mcQueeni medali

Ripub, see medal, ripub. Hästi ripub!

2013, valmistusin võistluseks spetsiaalselt. Tegin maal nädalase aklimatiseerumis-treeninglaagri ja sain ajaks 5.45.30 ( 37/2.45/2.22)

Seega aeg 5.30 tundus eesmärgina täiesti OK. Lisaeesmärk, oli rattas panna täiega ja siis jooksus vaikselt tiksuda.

Kui selgus, et Valga jääb hullude-nädalate viimaseks kirsiks, siis polnud 5 ja pool kusagilt otsast paista. Hommikul, fännklubi ja hooldetiimi ees pidi aga numbri välja hõikama.

Aeg 5.45 ja kiirem on kõik okei, mis üle selle, siis peab eraldi pressika sponsoritele kirjutama.

Valga oli nagu peaproov ikka. Vahetusalasse sisenesin juba kogenud kalana, kiiver peas, number ees. Panin ratta pukki, number, koos kummiga lenksule, kiivripaelad lahti, rattakingad-tossud.... ee-ee... et-jahh...

Läksin auto juurde tagasi, võtsin kotist rattakingad, tossud sokid ja sisenesin uuesti vahetusalasse. Poetades kohtunikele: „ nipet-näpet veel sättida vaja...“ Krdi tšainik rsk!

Ujumise plaan Zürichis on olla võimalikult palju tuules ja driftida, siis Valgas oli paras teha viimasel hetkel kõik risti vastupidi. Startisin parema poi küljealt, tõmbasin ennast paremale ja hakkasin vaikselt libisema. Esimene kalipsos ujumine see suvi ja läks aega, enne kui tunne tagasi tuli. Esimese poini proovisin hingamist rahulikuks ja pikka libisemist ja olin klubikaaslase Argo taga.

Tagasipöördel ergutasin teda, et läheb-läheb! Ujusin veel 50 meetrit tal tuules. Tunne oli nagu vahest bassus, kui enne tagasipööret mõni mammi rajale ette jääb ja ei viitsi mööda minna, siis tiksud seal taga ja vaatad, et sama kiirust on võimalik ka ilma liigutamata hoida.

Enestunne oli hea, kindlust oli kapaga, ja panin oma teed jugama. Omastarust. Mass läks vasakult, mina paremalt keskelt. Konnas on mul hea sihti vaadata ja panna nagu kuul, otse sihtpunkti.

Väljajooksul vaatasin kella- 16 minutit, ohohh, kas võib tulla ujumiseaeg 32 min kanti, seda enam, et olin ju niisama sulistanud esimene ring omastarust. Uuesti tagumisse poisse hakkasin juba võidu ujuma. Kõik jällegi vasakul kõrkjates, mina keset järve. Minek oli hea, veetunnetus tipp-topp.

Ujutatud

Ronisin veest välja, vahetusala sujus kenasti. Hüppasin rattale, batoon suhu ja esimesel tõusul jäi Jooksueksperti Tarmo kohe ette, siis veel ja veel tuttavaid nägusid. Krudisin ja ootasin, millal Argo, kes on must kehvem ujuja aga kõvasti parem rattur must mööda kimab. Jõin pool pudelit vett, sõin pool batooni, teine ring sama, ringi lõpus ka geel. Et hoolde-fännklubi esimene ring ei näinud ja ilm oli jahe, vaatasin, et vean rahulikult oma 2x0,75l joogiga välja. Kolmas ring oli suht tahtejõu pealt, tuul oli koguaeg vastu. Argot aga polnud veel ikkagi. Juhtus tal midagi? Kuhu ta jääb?

Kolmanda ringi lõpu panin täiega, peale toiduala tõusu, sain veel ühest neoonroheliste sukkadega tüübist mööda, kes oli mu ees pool päeva pendeldanud, väntasin allamäge hoo punasesse, võtsin pulgapeal tilgakuju, lõikasin vasak-kurvi sirgeks, uuesti hoog üles ja.... et oot-oot, kust siit sinna järve äärde sai. Fakk, paremale oleks pidanud keerama. Pidur! Tagasi! Eemal nägin vahetusalasse sisenevaid neoorohelisi sukki... X/%¤¤¤¤“!=/ tsenseeritud!

T2 läks valutult.

Jooksma minnes ootasin tavapärast kangust ja karumõmm-uisutab-tossudega-asfaldil sammu lõppemist.

Kuidagi liigagi hea oli. Treener Mäx tšillis ka jooksurajal, ergutades ja kiites, et mu samm meenutab isegi jooksmist. Vastasin, et kuidagi petlikult kosmose tunne on ja sukeldusin põõsastesse. Kolmas Valga ja kolmas kord sama põõsas. Nagu ütleb Ain-Alar, siis kogenud triatleedi organism on suuteline ise vedelikku tootma! Edasi läks aga järjest mõnusamaks. Iga 1,2,5 ring geel. Tagumine toidukas jook ja soolaleib. 3 ja 4 ring kokakoola ja magnessiampull. Uue kombe taskust kukkuski ampull välja ja varupadrunid hooldemeeskonnalt olid kümnesse.

Ootasin jooksurajal, millal vanad konkurendid must mööda jooksevad. Argo oli must ammu juba ringiga ees jooksus. Ootasin koguaeg, millal käib plaks ja ma seisma jään. Liikusin, liikusin, liikusin ja isegi jooksumoodi oli see liikumine. Juurdepanna polnud kuskilt ja äravõtta ka ei tahtnud.

Kellapealt vaatasin, et 5.30 aega siit ei tule, küll aga paistab 5.45.

Viimane 2 km lasin looma lahti ( ema oli kilpkonn ja isa oli pidur) ja lõpetasin. Istusin maha, sain naiselt taastusjoogi, palusin Mäxilt luba jätta 1,5 h pealeveeremine järgmisesse aastasse ja piilusin kella 5.42.33. Nüüd oli küsimus, et palju ma vahetusalades maha magasin aega?

Protokoll näitab 5.44.59. Hehh, mul terve sekund isegi varuks ju.

Boonusena jäid mu seljataha 3 konkurenti, kes minust kõvasti paremad jooksjad.

Sponsorid võivad rahul olla

Kokkuvõtteks.

Ujumine oli täiega metsas. 42 min. 6 min viletsam kui parim ujumine. Kulutasin ennast seal keset järve tühja, Argo oli mul kohe seljataga.

Peab olema massis ja teiste teiste tuules.

Ratas OK. 2.41 aeg on 5 min parem, kui 2013, mil olin puhanud ja kiire. Pöörded ja kurvid tuleb endale selgeks õppida Zürichis.

Jooks. Uskumatult hea aeg ja veel uskumatum enesetunne. Koguaeg oli hea. Ühe vea tegin, kui tagumises punktis vett liiga palju jõin ja see siis pool ringi kõhus loksus. Sool ja spordijook on minu teema.

Kui nüüd veel arvestada, et Valga oli raskete nädalate viimane pärl ja et (kolmkordaüleõla) ükski põlv ega selg ega õlg ei häirinud, siis on olukord tipp-topp.

Taastusin kiiresti, veinitasin õhtul korralikult peale. Ja olen nüüd valmis viimaseks kolmeks treeningnädalaks. Teiper käivitub esmaspäeval.

 

Õpin õigesti kirjutama sõna "venitama"

Toit, puhkus, õiged trennid, meditatsioon, reziim.

Ahoi Spordirahvas! Siin Tšainik!

Mõnus, suvi on käes. Esimesed jooksud ilma tutimütsita ja lühikese varrukaga.

Tulin just Pirta metsast. Rästikud ei hammustand, venkudelt peksa ei saanud. Olin kiire nagu tuul. 2.10 jooks, viimane pool tundi täie pasaga. Kannatas ära küll. Raske oli, tunnipealt hakkasin juba löntsima hoidsin ennast vägisi tempos 6min/km ( ma kiiremini ei jõua ju ) 2 Powerbar vedelat geeli, 50 min tagant Ja viimane lõpp tuli üllatavalt hästi 4.30 tempos isegi. Oskan juba energiatega mängida. :)

Teemanädal :)

Mis vahepeal? Vahepeal spetsialiseerusin proffessionaalselt ehk olid 3 teemanädalat.

Ujumisenädal, jooksunädal ja rattanädal.

Kõige raskem oli.... üllatus üllatus-

Ujumisenädal: 8,3 tundi ujumist, ratast 3 ja jooksu 1,9.

Viimane ujumine oli 4 km + soojendus+venitus ja pealeveinitus. Veest oli tõsiselt siiber. Ujusin Viimsi kooli bassus, mis oli tühi pühapäeva õhtul. Palvetasin, et tuleks mõni paks vanamutt kasvõi rajale, kellega saaks trügida, oleks natukenegi vaheldust. Aga ei. Viskle nagu rähn edasi-tagasi ja loe ja liida otsi ja tõsta kahhelplaadi ruutudel joogipudelit, et lugemine sassi ei läheks. Vesi on mõnus. Täna õhtul lähen SPA-sse

Jooksunädal: Ujumine 2,3, Ratas 3,5, jooks 7,8.

Kuigi jooksmine on mul kõige nõrgem külg, tuli jooksunädal kõige mõnusamalt.

Neljapäeval tegin jooksupartneritega jooksukooli, kus maestro Pirksaar isiklikult vägesid juhatas. Pühapäevane 2,5h jooks tundus paberilt vaadates nüri, aga et samal päeval oli Tartu jooksumaraton, mis toimub küll kusagil maakohas, metsas ja kuhu on linnast pikk ja igav sõit. Aga kaval nagu ma olen, meelitasin auto peale klubikaaslased Argo ja ta sõbra ja Jani ja Marika ja Taivo, kõik PÄRIS jooksjad, siis tuli ka see üritus, mängleva kergusega. Jalad olid küll neljapäevasest Pirksaarega kepslemisest verivalusad, aga nagu Argo ütles „ eks Zürichis saab seda tunnet pikalt olema, paras harjuda valuga“ Õhtul korralikud veinitused, ja esmaspäeval algas...

või õigem öelda kestis veel...

Sünnipäevanädal: joomist 4, söömist 6 ja head seltskonda kokku 10 h.

Et jaotasin koormuse ühtlaselt kahele nädalale ja puhkepäevadele enne võistlusi, siis ülepanemise ohtu ei olnud.

...karda mitteproovimist

Okei, spordist

Rattanädal: Ujumist 2,1, ratast 13 ja jooksu 1,9 tundi.

Rattanädal osutus eriti keeruliseks, sest ilmad olid tõsiselt pekkis. Lugesin vahepeal Raidu Blogi, kes jäi ka oma pikka sõitu tehes tuule ja vihma ja eestimaa kevade kätte. Jõudu andis kohe juurde, et ka teistel on raske ja paha. Nii vähe on meile, eesti meestele motivatsiooniks vaja, onju.

Terve nagu purikas, läksin nädala alguses liiga optimistlikult iga ilmaga sõitma ja neljapäev, reede oligi kurk valus ja tomat punane. Väike palavik ka. Laupäevaks oli plaanis Kõrvemaal baiki sõita, rattaga sinna ja rattaga tagasi ka. Ise ma poleks sinna pooltoobisena läinud, aga lapsed kibelesid kangesti kaasa, siis tõstsimegi lauba hommikul rattad ja vanaema autole ja veeresime kohale. Jooksin lastesõitudes 3 x 700 meetrit soojaks, panin numbri rattale ja veeresin vaikselt massiga kaasa. Jalg oli tõusudel üllatavalt hea. Mu vana uunikumbaigi esikäikar andis ka oma panuse ja eest väiksele ei vahetanud, siis saigi mõnusalt jalga paksuks aetud. Ainult viimased uued nukid kõndisin. Jäin rahule.

Pühapäeval oli 4.20 sõit. Ilm oli tutimütsi vääriline. Tuul puhus. Fakk-fakk-fakk. Lisaks olin veel baigis endal tagumiku ära hõõrunud ja peale tunnist veeremist tahtsin juba koju ja tekialla ja kaissu, aga siis pööras tuul korraks seljataha ja päike soojendas hetkeks valusat lõigatud õlga ( see ei kannata ju külma) ja eluvaim tuli tagasi.

Parim autasu-  tütre esimene omapunutud pärg...:)

Mida ma õppisin nendel nädalatelt? Peas peab kõik korras olema ja valu on ajutine. Mingi hetk pöörab tuul sulle sobivasse sunnda ja päike näitab oma helgemat poolt.

Üks asi veel, et kuidas ma Kõrvemaal oma jooksu ära rikkusin. Sörkisin suht normaalselt, kuni poolel maal kuulsin tagant tulevate kaasvõistlejate juttu, läbi jooksupadina:

„ pat-pat-pat.. illgelt raske oli pat-pat-pat 12 prossa pat-pat,12 kilti jutti...pat-pat aironmän,pat Zürichis.. pat-pat“ Mida kuradit ta jahub, ma ju vaatasin järgi, seal EI OLE NII HULLE TÕUSE. Vaatsin kõrvale, meie klubi Ivo Elster jooksis mööda- tema see oligi. Enne kui finishis temaga jutule sain juhtus aga see, et ma jäin suht seisma seal Kõrve jooksul. Hakkasin kartma seda, mida kartma ei peaks. Tähelepanu oli mujal ja mõte keris ja krudis. Hea kogemus seegi.

Pärast vaatasin kodus veel trassi üle- noeioleselliseidasjuseal, no ei ole.

Tänane jooks oli mõnus. Pirita, soe, kepikõndijad, männimets. Jõeääres olid venkud piknikku pidamas. Võitsin endale kihlveoga 2 õlut. Kuidas? Kohe räägin. Jõekäärus olid 6 siukest kapimat jämedate kettidega venkut korraliku tekipealse üles pannud- 2 resti õlut, 3 viina, saiad-kurgid 1 õng. Kamba peale. Et plaanis oli joosta 3 ringi, siis vedasin endaga kihla, et mitmendal ringil nad kaklema lähevad. Nad olid ka just oma võtmisega alustanud.

2 ring, 1.30 oli tehtud neil selle aja peale, olid kahel tüübil särgid maas ja ülejäänud mitte ei ergutanud, nagu vanasti, vaid filmisid neid oma nutikatega. Nähes mind lähenemas, peksid filmijad kaklejad rajapealt rohkem murupeale ( viisakad sellid) tervitasime, eemaldusin ja jätkasime oma laupäeva veetmist.

Suvi on käes, oma kõikide võimalustega.

Nüüd Viimsi SPA-sse 6x400 rahuliku tempoga ja siis on tšill. Homme pikk ratas 4.10 ja 30 min jooks peale

Puhkus Kataloonias

Üks samm tagasi, üks kõrvale, kolm sammu edasi.

Meie oleme kohal, kohe ärkab ka päike

Kokkuvõte laagrist, e samm tagasi.

Sai tehtud kõik, mis teha kästi ja mis tehtud, tegin hästi.

Võtsin Hispaaniasse oma „noodivihiku kaasa“, et proovin laagrikava oma kavaga sobitada aga lõppkokkuvõttes tegin kaasa ikkagi puhtalt laagrikava. Lisana jooksin peale 15min-tund, pikematele rattasõitudele.

6.41 äratus ja kummilindikava õlale rõdul ( et Tädikat ei ärataks)

7.00 sörk mereäärde, väike võimeldamine, suplus meres ja mõmmi-joogat peale

8.00 Hommikusöök

9.00 Töömeilid või/ja siis vedelemine päikeselisel rõdul

Laagri menüü

10.00 Ujumine 1h 50m bassus

11.00 Ratas + 15 min jooksu

16.00 Vedelemine ja taastusjoogitamine hotelli välibassu ääres

18.00 Üke v jooksukool, v venitamine v linnapeal poeskäik

20.00 Õhtusöök ( veinid tasuta)
23.00 Öörahu

Kokku tuli trenne 55 tundi

Ujumine 6h, seal sees 1x 2tunnine pikem ujumine.
ÜKE 9h- võimeldamised, venitused ka seal sees.
Jooks 7h/ 50km/ 1km tõusumeetreid. Jooksukool ka sees.
Ratas 33h/910km/7,9km tõusu

Emotsionaalselt oli asi paigas. Kui varasemaks oli vaja kevadine rattavorm sättida Rattaralliks, mai lõpus, siis see aasta keskendusin laagris pigem rahulikule mahukerimisele, ei pannud kordagi üle ja püsisin terve ja heas tujus kogu laagri vältel. Üldse on TriSmile laagrite märksõnadeks hea seltskond ja hobuste säästmine. Kes vähegi viitsib- küsige teiste laagrijõukude käest, palju neil oli haigestumisi ja ülepanemisi. Ma vaikselt juba olen kuulnud :)

Jann e Tädipoeg & me

See aasta oli ka tädipoeg Jaanus kaasas, suur ja tugev mees, kellest on alati abi suurte 8l veepudelite tassimisel Mercadonast koju. Pluss karastusjoogid. Ja vorstid.

Hotelli toitu ma juba kiitsin. Seal on olemas kõik, tõsiselt korralik valik. Kõik mis olemas on. Ja mõni asi, mida sa ei teagi, et see olemas on ja et seda süüa saab.
Igal aastal on mul plaan laagris toiduga tagasi tõmmata. Jälgida kaalu ja pidada dieeti. Et paar kilo alla. Aga ei käi kokku kuidagi, kui on rasked treeningud ja siis peaks veel ennast näljas ka hoidma, eriti kui ahvatlusi ja maitsvaid rooge on nii palju. Tšainiku värk. Järgmisest esmaspäevast, enne järgmist neljanädalast tsüklit teen 2 nädalat süsikate vabalt. Tatrapudru on lubatud, liha, kala, kana, salativärk ka. Piima mõistlikult. Sai-leib ja pudrud on väljas. Laupäevane pannkook on lubatud.

Mida veel treeningutest? Kaks rattavaba päeva olid. Ujumise-jooksupäev ja matkapäev.

Kolmandaks päevaks kujunesid juba pundid välja, kes kellega koos sõitmas käis. Treenerid vaheldusid puntides, koostöö sujus ja turvaline oli.
Parim trennipäev? Vahetusala treening.
Rattaga pundis 35km linnast välja, siis 2,7km jooks üksi, 15 ratast üksi+2,7jooksu+15ratast+2,7jooksu ja 30km pundiga koju tagasi. Korraliku pingutusega trenn. Testisin ka, kuidas käitub Powerbar minu organismis intensiivsel pingutusel. Sai hakkama küll ja kindlustunne Zürichi IM toitumisega süvenes.


Mäx

Treener Mäx soovitas proovida nii ( ta on Zürichis käinud), et panna batoonid ratta pulgale ja geeli võtta taskutesse korraldajalt toidupunktides. Batoonid on väikeste juppidena toidukates aga geel pakkides.
Vahetusala trennis tegime ka kaalumist. Enne ja pärast. Ajasin sisse 1,3 L spordijooki, pool batooni, üks geel rattas ja vedelam geel viimases jooksus. Tulemus- miinus 2 kilo. Seega, kolmetunnise trenniga oleksin pidanud tarbima veel 0,5L vett ja sööma ühe geeli v batooni.
Pühapäeval on Kõrvemaal 16km jooks, lähen ja tulen rattaga ( 60+60km), siis proovin uuesti, kuidas pikemal päeval toiduenergiat tasakaalus hoida.
Parim elamus laagris ehk Samm Kõrvale...
Viimase päeva lõpubanketi järellainetusel, kui kogu jõuguga linna vallutasime, sattusime Tädipojaga, (suur täht, kuna see on ta võistlejanimi TRI üritustel), et siis sattusime Tädipojaga ühte kohalikku rokipubisse, kus ainsad inimesed olid leti taga asja omanik ja tema naine. Järgmised 2 tundi toimus midagi uskumatut. Ilma soovimata, ilma tellimata, lajatas taat meile meie lapsepõlve ja noorusja lemmiklugusid paremini, kui me oleksime osanud unistada ja soovida. Jutti. See oli nagu mäkketõusu võistlus, aga tagurpidi. Pulss oli laes aga meeletu kergus jalgades. Roki- ja Spordijumal on vist üks ja sama tüüp, ma kahtlustan. Tervitused talle!


Eesti I, Trismile II

Mis edasi. 3 Järgmist Sammu Edasi. Puhkus, toitumine, pühendumine. Laagrile järgnes puhkenädal. Olen käinud saalis hantleid toksimas, 2 korda hokis emotsiooni saamas, pühapäeval on Kõrve jooks, pikema trennina. Siis hakkab uus 4nädala-treeningtsükkel, baas2. Iga nädal pühendatud rohkem ühele alale- ujumisenädal, jooksunädal, rattanädal. Järjest tulevad veel pikemad trennid ja esimesed kerged võistlused. Filter sari ja MTB asju näpuotsaga.

Kõik seni sujub. Keha peab vastu, vanad vigastused on kontrolli all. Naine pole asju pakkima hakanud, lapsed kutsuvad mind endiselt nimega issi.

Elu on ilus.

Laagris on vaffa!

Soe, palmid, meri, ilusad rattad, ilusad inimesed, ilusate riietega ilusate rataste seljas. Elu on ilus.
Aga enne, kui siit laagrimuljetega edasi läheme tuleb õiendada üks võlg.
Jah, kallis, ma igatsen ja armastan sind ja tahaks juba ruttu koju ja ei tea kuidas ma veel ühe nädala küll vastu pean, musi-musi, kalli-kalli.
Tehtud!
Okei, laagri asjadest. Kolmas aasta samas kohas, Lloret de Mar, Kataloonias. Kui geograafia nõrk, siis just siin jalutas Edmond Dantes oma kauni Mercedesiga raamatus Krahv Monte Kristo.

Viljandi suurune linnake, mis on Barcelona olümpiaga saanud endale vinged hotellid ja spordirajatised. Staadionid, ujulad, saalid, palliplatsid. Kõik, kõik on olemas. Mereni 1 km minna.

Vaade rõdult

Hotell on vinge, kahepeale on 3 tuba. Oleme tädipoeg Janniga ühes ruumis. Magamistuba, kööktuba ja vannituba. Rõdu asjade kuivatamiseks. 2 telekat ja 1 külmkapp ja mikroahi ja pliit. Mõttetud asjad, sest hotelli söökla on viimasepeal.

Kolmas aasta oleme samas kohas ja ikkagi on toit vaheldusrikas ja ei viska üle ka laagri lõpuks.

Iga aasta mõtlen, kuidas muud jõugud, kes soodsamalt käivad laagrites, ja teevad ise süüa, et mis krdi mõnu oleks tulla peale väsitavat trenni ja hakata makarone keetma ja liha praadima kogu porukale?

Hommikunäksimine

Siin tuled sõidust, teed taastusjoogi, võtad külmikust hommikusöögilauast virutatud puuvilja või valmistehtud võileiva ja lähed bassu äärde jalgu jahutama. Kuninglikud tingimused.

Kokku on meid laagris koos naiste-lastega 90 nägu. Umbes 60 ratast.

Esmaspäev lendasime kohale hilisõhtul, Ain oli orgunninud meile hilise õhtusöögi ja hommikul kell 7.00 võimeldasime juba rannas. Vesi 15 kraadi on külm, aga võrreldes Pirita mereveega ikkagi soe ja ujutav. Hommikukarastuseks.

Trennidest

Bassus olen käinud 2 korda. Neljapäev tegin plaanipärase pika ujumise. 1tund ujumisharjutusi, 2tund lihtsalt võimalikult ühtlaselt ja enam-vähem tehnikat hoides. Pole enne korraga nii pikalt ujunud. Tund neljakümne peal hakkasid hädad pihta. Ujumismüts pigistas, pükste serv hõõrus, külm hakkas, kuni tempot tõstsin, aga tegelikult tuli bassus 2 tundi suht valutult. Kokku ca 5 km. Olen rahul endaga.

Rattas olime esimene nädal flätipeal, ehk mägesid ei näppinud. 3-4 tunnised trennid 700-1000 tõusumeetrit, sellised kerged veeremised sissejuhatuseks. 4 punti, erinevate raskusastmetega. 1. punt on sõidumeeste punt, neljas kergem-taastav kohvikupunt. Vahepealsed on vahepealsed. Vaadata eriti midagi ei olnud, peale käbimüüjate sildade all. Istusid seal oma plast-toolide peal ja lehvitasid. Aga käbihooaeg pole veel peal, istusid niisama tühjalt.
Täna, 12 aprill ja kosmonautikapäeval, tegime Gagarini auks mäkketõusu võistluse. Kiipidega ja puha. Nõrk olin. Venitasin vist eile liiga pikalt. Tulemused on SIIN.

See rada ise oli aga on ülemõistuse vinge. Ranniku peal, 200 meetri kõrgusel üles-alla-üles-alla. Hea asfalt, palju teisi rattureid. Kõik lehvitavad ja ergutavad. Elu on sigailus. Päike palmid, ilusad inimesed.

TriSmile laagripunt

Jooksu olen teinult kergelt rattale peale iga päev. Kokku 5 jooksu. Jalad ja põlved kestavad.

Kokku esimese nädalaga 27 tundi trenni, koos hommikuvõimlemistega.
Esimesed päevad piilusin ka oma noodivihikut ja proovisin manuali järgi panna, siis aga loobusin ja teen laagris laagri kava. Mul on peale laagrit veel 12 nädalat noodist panna, seega stressata pole mõtet.

Täna istusime korraks Mäxiga maha ja vaatasime IM eelsed võistlus- ja trenniplaanid üle kergelt.

Lisaks mõned nipid, mida Zürichis jälgida. Mäx soovitas enne Tartu Milli teha tund ratast alla ja tund ratast peale ja peale Valga poolpikka ka kerida 1,5h peale.

Zürichis toidu pärast mitte põdeda- kui Powerbar sobib, siis rajal on seda piisavalt. Täpsemalt saab toitu-jooki juba esimestel võistlustel katsetada.

Mis veel?

Treenerid jagavad puhtaid särke

 

Ahjaa, treeneritest. Meil on kokku 12 treenerit, 2 massööri, füsioterapeuti. Kogu aeg hoitakse silm peal, et keegi üle ei paneks. Tunne on hoitud. Õhtuti on kohustuslikud venitused. Seminarid, söömistest joomistest, ujumisest jooksust. Küsi, ja sulle vastavad parimad siinpool Atlandi ookeani. Aju puhkab. Kõik tehakse ette taha ära. Voodi tehakse ka ära, samal ajal kui hommikusöögil käia. Keegi ei nääguta, et miks sokid ja spordiriided laiali on ja vedelevad. Ei, nad ei vedele, nad on paigutatud kuivama.

Ma tahan vist ikkagi siia jääda, päriseks. See on päris elu. Okei-okei, vähemalt nädalaks veel.