Puhkus Kataloonias

Üks samm tagasi, üks kõrvale, kolm sammu edasi.

Meie oleme kohal, kohe ärkab ka päike

Kokkuvõte laagrist, e samm tagasi.

Sai tehtud kõik, mis teha kästi ja mis tehtud, tegin hästi.

Võtsin Hispaaniasse oma „noodivihiku kaasa“, et proovin laagrikava oma kavaga sobitada aga lõppkokkuvõttes tegin kaasa ikkagi puhtalt laagrikava. Lisana jooksin peale 15min-tund, pikematele rattasõitudele.

6.41 äratus ja kummilindikava õlale rõdul ( et Tädikat ei ärataks)

7.00 sörk mereäärde, väike võimeldamine, suplus meres ja mõmmi-joogat peale

8.00 Hommikusöök

9.00 Töömeilid või/ja siis vedelemine päikeselisel rõdul

Laagri menüü

10.00 Ujumine 1h 50m bassus

11.00 Ratas + 15 min jooksu

16.00 Vedelemine ja taastusjoogitamine hotelli välibassu ääres

18.00 Üke v jooksukool, v venitamine v linnapeal poeskäik

20.00 Õhtusöök ( veinid tasuta)
23.00 Öörahu

Kokku tuli trenne 55 tundi

Ujumine 6h, seal sees 1x 2tunnine pikem ujumine.
ÜKE 9h- võimeldamised, venitused ka seal sees.
Jooks 7h/ 50km/ 1km tõusumeetreid. Jooksukool ka sees.
Ratas 33h/910km/7,9km tõusu

Emotsionaalselt oli asi paigas. Kui varasemaks oli vaja kevadine rattavorm sättida Rattaralliks, mai lõpus, siis see aasta keskendusin laagris pigem rahulikule mahukerimisele, ei pannud kordagi üle ja püsisin terve ja heas tujus kogu laagri vältel. Üldse on TriSmile laagrite märksõnadeks hea seltskond ja hobuste säästmine. Kes vähegi viitsib- küsige teiste laagrijõukude käest, palju neil oli haigestumisi ja ülepanemisi. Ma vaikselt juba olen kuulnud :)

Jann e Tädipoeg & me

See aasta oli ka tädipoeg Jaanus kaasas, suur ja tugev mees, kellest on alati abi suurte 8l veepudelite tassimisel Mercadonast koju. Pluss karastusjoogid. Ja vorstid.

Hotelli toitu ma juba kiitsin. Seal on olemas kõik, tõsiselt korralik valik. Kõik mis olemas on. Ja mõni asi, mida sa ei teagi, et see olemas on ja et seda süüa saab.
Igal aastal on mul plaan laagris toiduga tagasi tõmmata. Jälgida kaalu ja pidada dieeti. Et paar kilo alla. Aga ei käi kokku kuidagi, kui on rasked treeningud ja siis peaks veel ennast näljas ka hoidma, eriti kui ahvatlusi ja maitsvaid rooge on nii palju. Tšainiku värk. Järgmisest esmaspäevast, enne järgmist neljanädalast tsüklit teen 2 nädalat süsikate vabalt. Tatrapudru on lubatud, liha, kala, kana, salativärk ka. Piima mõistlikult. Sai-leib ja pudrud on väljas. Laupäevane pannkook on lubatud.

Mida veel treeningutest? Kaks rattavaba päeva olid. Ujumise-jooksupäev ja matkapäev.

Kolmandaks päevaks kujunesid juba pundid välja, kes kellega koos sõitmas käis. Treenerid vaheldusid puntides, koostöö sujus ja turvaline oli.
Parim trennipäev? Vahetusala treening.
Rattaga pundis 35km linnast välja, siis 2,7km jooks üksi, 15 ratast üksi+2,7jooksu+15ratast+2,7jooksu ja 30km pundiga koju tagasi. Korraliku pingutusega trenn. Testisin ka, kuidas käitub Powerbar minu organismis intensiivsel pingutusel. Sai hakkama küll ja kindlustunne Zürichi IM toitumisega süvenes.


Mäx

Treener Mäx soovitas proovida nii ( ta on Zürichis käinud), et panna batoonid ratta pulgale ja geeli võtta taskutesse korraldajalt toidupunktides. Batoonid on väikeste juppidena toidukates aga geel pakkides.
Vahetusala trennis tegime ka kaalumist. Enne ja pärast. Ajasin sisse 1,3 L spordijooki, pool batooni, üks geel rattas ja vedelam geel viimases jooksus. Tulemus- miinus 2 kilo. Seega, kolmetunnise trenniga oleksin pidanud tarbima veel 0,5L vett ja sööma ühe geeli v batooni.
Pühapäeval on Kõrvemaal 16km jooks, lähen ja tulen rattaga ( 60+60km), siis proovin uuesti, kuidas pikemal päeval toiduenergiat tasakaalus hoida.
Parim elamus laagris ehk Samm Kõrvale...
Viimase päeva lõpubanketi järellainetusel, kui kogu jõuguga linna vallutasime, sattusime Tädipojaga, (suur täht, kuna see on ta võistlejanimi TRI üritustel), et siis sattusime Tädipojaga ühte kohalikku rokipubisse, kus ainsad inimesed olid leti taga asja omanik ja tema naine. Järgmised 2 tundi toimus midagi uskumatut. Ilma soovimata, ilma tellimata, lajatas taat meile meie lapsepõlve ja noorusja lemmiklugusid paremini, kui me oleksime osanud unistada ja soovida. Jutti. See oli nagu mäkketõusu võistlus, aga tagurpidi. Pulss oli laes aga meeletu kergus jalgades. Roki- ja Spordijumal on vist üks ja sama tüüp, ma kahtlustan. Tervitused talle!


Eesti I, Trismile II

Mis edasi. 3 Järgmist Sammu Edasi. Puhkus, toitumine, pühendumine. Laagrile järgnes puhkenädal. Olen käinud saalis hantleid toksimas, 2 korda hokis emotsiooni saamas, pühapäeval on Kõrve jooks, pikema trennina. Siis hakkab uus 4nädala-treeningtsükkel, baas2. Iga nädal pühendatud rohkem ühele alale- ujumisenädal, jooksunädal, rattanädal. Järjest tulevad veel pikemad trennid ja esimesed kerged võistlused. Filter sari ja MTB asju näpuotsaga.

Kõik seni sujub. Keha peab vastu, vanad vigastused on kontrolli all. Naine pole asju pakkima hakanud, lapsed kutsuvad mind endiselt nimega issi.

Elu on ilus.

Laagris on vaffa!

Soe, palmid, meri, ilusad rattad, ilusad inimesed, ilusate riietega ilusate rataste seljas. Elu on ilus.
Aga enne, kui siit laagrimuljetega edasi läheme tuleb õiendada üks võlg.
Jah, kallis, ma igatsen ja armastan sind ja tahaks juba ruttu koju ja ei tea kuidas ma veel ühe nädala küll vastu pean, musi-musi, kalli-kalli.
Tehtud!
Okei, laagri asjadest. Kolmas aasta samas kohas, Lloret de Mar, Kataloonias. Kui geograafia nõrk, siis just siin jalutas Edmond Dantes oma kauni Mercedesiga raamatus Krahv Monte Kristo.

Viljandi suurune linnake, mis on Barcelona olümpiaga saanud endale vinged hotellid ja spordirajatised. Staadionid, ujulad, saalid, palliplatsid. Kõik, kõik on olemas. Mereni 1 km minna.

Vaade rõdult

Hotell on vinge, kahepeale on 3 tuba. Oleme tädipoeg Janniga ühes ruumis. Magamistuba, kööktuba ja vannituba. Rõdu asjade kuivatamiseks. 2 telekat ja 1 külmkapp ja mikroahi ja pliit. Mõttetud asjad, sest hotelli söökla on viimasepeal.

Kolmas aasta oleme samas kohas ja ikkagi on toit vaheldusrikas ja ei viska üle ka laagri lõpuks.

Iga aasta mõtlen, kuidas muud jõugud, kes soodsamalt käivad laagrites, ja teevad ise süüa, et mis krdi mõnu oleks tulla peale väsitavat trenni ja hakata makarone keetma ja liha praadima kogu porukale?

Hommikunäksimine

Siin tuled sõidust, teed taastusjoogi, võtad külmikust hommikusöögilauast virutatud puuvilja või valmistehtud võileiva ja lähed bassu äärde jalgu jahutama. Kuninglikud tingimused.

Kokku on meid laagris koos naiste-lastega 90 nägu. Umbes 60 ratast.

Esmaspäev lendasime kohale hilisõhtul, Ain oli orgunninud meile hilise õhtusöögi ja hommikul kell 7.00 võimeldasime juba rannas. Vesi 15 kraadi on külm, aga võrreldes Pirita mereveega ikkagi soe ja ujutav. Hommikukarastuseks.

Trennidest

Bassus olen käinud 2 korda. Neljapäev tegin plaanipärase pika ujumise. 1tund ujumisharjutusi, 2tund lihtsalt võimalikult ühtlaselt ja enam-vähem tehnikat hoides. Pole enne korraga nii pikalt ujunud. Tund neljakümne peal hakkasid hädad pihta. Ujumismüts pigistas, pükste serv hõõrus, külm hakkas, kuni tempot tõstsin, aga tegelikult tuli bassus 2 tundi suht valutult. Kokku ca 5 km. Olen rahul endaga.

Rattas olime esimene nädal flätipeal, ehk mägesid ei näppinud. 3-4 tunnised trennid 700-1000 tõusumeetrit, sellised kerged veeremised sissejuhatuseks. 4 punti, erinevate raskusastmetega. 1. punt on sõidumeeste punt, neljas kergem-taastav kohvikupunt. Vahepealsed on vahepealsed. Vaadata eriti midagi ei olnud, peale käbimüüjate sildade all. Istusid seal oma plast-toolide peal ja lehvitasid. Aga käbihooaeg pole veel peal, istusid niisama tühjalt.
Täna, 12 aprill ja kosmonautikapäeval, tegime Gagarini auks mäkketõusu võistluse. Kiipidega ja puha. Nõrk olin. Venitasin vist eile liiga pikalt. Tulemused on SIIN.

See rada ise oli aga on ülemõistuse vinge. Ranniku peal, 200 meetri kõrgusel üles-alla-üles-alla. Hea asfalt, palju teisi rattureid. Kõik lehvitavad ja ergutavad. Elu on sigailus. Päike palmid, ilusad inimesed.

TriSmile laagripunt

Jooksu olen teinult kergelt rattale peale iga päev. Kokku 5 jooksu. Jalad ja põlved kestavad.

Kokku esimese nädalaga 27 tundi trenni, koos hommikuvõimlemistega.
Esimesed päevad piilusin ka oma noodivihikut ja proovisin manuali järgi panna, siis aga loobusin ja teen laagris laagri kava. Mul on peale laagrit veel 12 nädalat noodist panna, seega stressata pole mõtet.

Täna istusime korraks Mäxiga maha ja vaatasime IM eelsed võistlus- ja trenniplaanid üle kergelt.

Lisaks mõned nipid, mida Zürichis jälgida. Mäx soovitas enne Tartu Milli teha tund ratast alla ja tund ratast peale ja peale Valga poolpikka ka kerida 1,5h peale.

Zürichis toidu pärast mitte põdeda- kui Powerbar sobib, siis rajal on seda piisavalt. Täpsemalt saab toitu-jooki juba esimestel võistlustel katsetada.

Mis veel?

Treenerid jagavad puhtaid särke

 

Ahjaa, treeneritest. Meil on kokku 12 treenerit, 2 massööri, füsioterapeuti. Kogu aeg hoitakse silm peal, et keegi üle ei paneks. Tunne on hoitud. Õhtuti on kohustuslikud venitused. Seminarid, söömistest joomistest, ujumisest jooksust. Küsi, ja sulle vastavad parimad siinpool Atlandi ookeani. Aju puhkab. Kõik tehakse ette taha ära. Voodi tehakse ka ära, samal ajal kui hommikusöögil käia. Keegi ei nääguta, et miks sokid ja spordiriided laiali on ja vedelevad. Ei, nad ei vedele, nad on paigutatud kuivama.

Ma tahan vist ikkagi siia jääda, päriseks. See on päris elu. Okei-okei, vähemalt nädalaks veel.

 




Laagrisse-laagrisse!

Oh spordilaager, spordilaager, millal sina tuled,
Mul on valmis juba dress ja viinapudel..

Piduriided

Asjad-rattad pakitud ja peaksid täna Ainiga juba Katalooniasse jõudma. Pange kõik valmis, instrueerige köögitoimkond, pumbake mu kummid, ma jõuan homme kohale.

Aga jätkame sealt, kus eelmine kiri pooleli jäi. (Puhas sooritustehnika ja kas ma saan seda ujumises-jooksus paremaks teha.)
Olin jupp aega mõelnud ujumistehnika lihvimise peale, nüüd sai see välja öeldud ja...
Pool tundi peale eelmise posti ülesriputamist ujusin Viimsi kooli ujulas ja 40 minutit hiljem lõime Ujun_Soomest_Eestisse_ Brunoga käed, et ta vaatab mu konnatehnika üle. Kolmapäeval siis oli esimene tehnikatrenn.
Kohe alguses tegi Bruno sama vea, mille tegi aastaid tagasi üks suusaõpetaja, kui palusin ennast klassikas järele aidata ja talle oma parima-kergelt-libiseva-klassikasammu ette näitasin. Mõlemad treenerid nimelt pöörasid mu sooritust nähes selja, panid käe suu ette ja vappusid kogu kehast paar minutit. Midaiganes. Mul ei vea kohe treeneritega.
Okei. Paar nippi saime, mida jälgida. Jalad libisemisasendis üles tõsta rohkem, kokku viia tagant ja varbad sirutada. Käte teravam ja kiirem etteviimine. Proovimisega võitsin ühe 25m otsa peale 2 tõuget ( enne 10-11, siis tuli 9). Ujumisega saab siis paremaks. Laagris saab jooksukooli ja võtan suvel ka jooksupartnerilt järeleaitamistunde, nagu iga viimane suvi.

Üks oluline uus asi, et see suvi peab hakkama Powerbari sööma. Ametlik IronMani toitlustaja on Powerbar.


Oma võikud kaasa

Vaatasin eelmiste aastate IM menüü üle ja lasin Hawaii_Priidul sama seti prooviks kokku panna. Hea juba laagris harjutada kõhtu. Mai lõpuks selguvad täpsed maitsed, mida nad pakuvad.

Kokkuvõte esimestest kuudest. Võrdluseks varasemad aastad.

Meeldetuletuseks, et treener Mäx soovitas mahtudega mitte üle panna. Ja eelmistel aastatel olen olnud tippvormis mai lõpp, ehk 2 kuud varem, kui see suvi vaja.

Mahud

                      2014/13           2015
Ratas mnt       4h                    8h
Spinn              8h                  13h
ÜKE (+hoki)  52h                 62h
Jooks             14h                 16h
Ujumine          7h                 12h

Tunne on olnud kogu aeg, et teen liiga vähe ja jaanuar-veebruar olid mõned suht tühjad nädalad.

Viimased nädalad märtsis olid juba 14-15 tundi. Ja hokis liikusin viimased trennid sama hästi nagu tavaliselt aprilli lõpus.

Muud numbrid

                         3 jaanuar        4 aprill

Pikkus               188                   sama
Kaal                     91                   87,4
Keham.indeks     25,9                 25,1
Keharasv            19,5                  15,7
Lihasmass          36,6                  38,5
Kehavanus          24                    19
Polari test       Very Good           ELITE
Pulss puhkes      42                     42
Pulss max         162                    sama
VO Max             48                      63
Hemoglobiin    166                    159 ( käisin doonoriks 3 ndl tagasi)

Kõik senine näitab, et esimene eesmärk, olla laagriks treenitud, puhanud ja terve, on täidetud.

Kui varasemalt olen ma jooksmisega selleks ajaks juba sääre pealmisele lihasele haiget teinud, siis see talv on, kolmkorda üle õla, puksid ja laagrid vastu pidanud.

Mõned eriti sittade ilmadega trennid olen ära jätnud.

 

Praegu ka vaatan õue. Peaks tegema 2,4 h ratast. Panin baigile siledamad kummid ja porikad ja otsisin tuukrivarustuse välja aga miski nutikas müügimees Selveri ukse eest on roninud mu pähe ja sosistab: „ Härra, ( fakkraisk ema on sul härra) et Härra! Teil on valida kahe võimaluse vahel- kas saate noodivihikusse kirja oma rattatrenni 2h ja nohu enne laagrit või istute rahulikult ja puhkate täna, panete kidrale uued keeled, õhtul tuleb sõber oma naisega, veini ja koogiga ja võtate liha jumalapoja terviseks.. Kuidas tundub, Härra? „

Kui kella neljani on sama ilm, siis lähen ja ujun, aga soojas vees ja ilma rattata.
 

Laagris jõuab ratast teha küll. Melvin eile helistas ja ütles, et teeme oma pundi. Kiired ja nägusad.

Lihtsalt nägusad 2013

Alustame tagant neljandast pundist, siis püüame kinni kolmanda, siis teise ja siis esimese. Siis joome lonksu lõvi-limonaadi esimeses pundis ja paneme täpiks ära. Siis teeme ühe-jala-peal-kükke ja ootame teised järgi, liitume neljanda pundiga ja kordame. Ärge meile ette jääge, eksole.

Plaanid on paigas.

Edit: tegin ikkagi 2,40 ratast ära. Homme poolteist tundi ratast, tund bassus ja lennukile

Paneme noodist

Solfedzo ja nooditundmise ABC

Nii, alustuseks tunnistame, et oma 20 nädalast treeningperioodi alustasin puhkepäevadega.

Olin sutsu haige ja ravisin ennast Jäägermeistriga. Tšainiku värk. Juhtub :)

Trennidest ja noodist mängimisest

Neljas nädal

Tõmbasin endale detsembris internetist IM võistluseelse 20 nädala plaani, kus on iga nädal ja päev eraldi lahti kirjutatud. Mis on nädala mõte, eesmärgid, kuidas hoida vaimset ja füüsilist tasakaalu. Esmapilgul keeruline aga süvenedes, lihtne ja ülevaatlik. Kui täpselt noodist mängida, siis päris võssa ei tohiks panna.

Esimeste nädalate põhieesmärk oli harjutada lihas-vastupidavust, valmistuda ette treeninguteks. Tuttav teema. Võin silmad kinni „mängida“

Taktikalise ettevalmistuspoole pealt soovitati minna võistluse kodulehele ja vaadata üle võistlustrass ja lugeda kindlasti ka eelmiste aastate osalejate kommentaare.

Mõned tähelepanekud:

2013 a oli võistluspäeval Zürichis õhk 40C, vesi 24C, ilma kalipsota ujumine. Mulle kui konnaujujale ilma kalipsota sobib. Saan jalgadega vabalt lüüa. Kalipso tõstab jalad liiga üles ja pean neid alla suruma.

Ujumine: 2 ringi väljajooksuga, üle saare Minu jaoks, kelle nõrgad kohad on selg ja põlved, on see väljajooks ebamugavaim asi võistlusel. Oma max pulsi saan ma enamasti siis, kui ujumast ratta juurde T1-te jooksen, eriti Tartu Millil, kus sutsu ülesmäge ka. Retsept-rohkem planku teha ÜKE-s.

Fotodelt panin tähele, et ratta juurde joostakse Zürichis mööda muru, riietusalast. Et ma oma kollaste-karbon-kingadega eriti joosta ei saa, usun, et lubatakse joosta kingad näpus ja siis ratta etapi alguses king jalga. Oma esimesel, Mallorca 55,5 TRI-l, kasutasin sama nippi. Eks kohapeal vaatab. Igaksjuhuks võiks Eesti Ortopeediarstide Kalevil endale tõendi kirjutada. Mingi paberi. Juhuks, kui korraldajad mind ahistama hakkavad.

Rattarada on mägine ja see mulle meeldib. Raske(?) rattarada on see põhjus, miks Zürichisse saab vabalt regada, samal ajal, kui muud võistlused müüakse minutitega täis. Ei loomulikult oleks rattaralli-lauget-flätti äge uhada, aga kui teha siis ikka juba teha, eksole.

Alguses 35 km flätti, siis 12 min tõusu, siis „The Beast“ 15-17 min raske aga ilusate vaadetega järvele ja siis esimese ringi lõpus „Heartbreake Hill“ 12 prossane tõus 1-2 km. Raske kindlasti, aga....lisan siia ühe varasema osaleja kommetaari „ ..there was a mass of crowds either side of the road, about 10 deep cheering you on Tour de France style up the hill! I have to say that this will live in the memory forever – it was one of the best moments I have ever experienced! I floated up that hill like you would not believe! I felt like Chris Froome, it was amazing!„

Äge, onju! Seda ma sinna otsima ju lähengi.
Haanja100 „Mõrvar“ on 45% tõus, olen sealt baigiga üles roomanud, sellekõrval on need „Beastid“ ja „ Heartbreigid“ nagu Bon Jovi ballaadid.

Ringi lõpus on lõik, kus ei tohi aerolenksust kinni hoida. Vend, kelle blogi ma siin tsiteerin, ei käinud võistluseelsel briifil, võttis liiga vara aeroasendi ja sai penalty. Proovime õppida teiste vigadest.

Jooks. 4 x 10,5km ringil. Järve ääres. Ühtegi „hullu-ball-braker- tõusu“ sees ei ole. Aga sinnani peab jõudma. Esimese jooksuringini.

Ülevaade tehtud, selgus majas

 

Solfedzost. Olulisim, millele tark 20 nädala noodikiri soovitas tähelepanu pöörata esimesed neli nädalat, on tehnika lihvimine.

Et liigutused oleksid täpsed ja ökonoomsed.

Seda juttu ma usun 100%. Miks? Kohe seletan.

Mõtlesin pikalt, et mille arvelt ma saaksin 2015 suvi olla parem, kui varasemad suved. Paremini sööma hakata? Vähem jooma hakata? Rohkem trenni teha? Kahtlane. Pigem kvaliteedile rõhuda. Kvaliteet aga on hea tehnikaga sooritatud etteaste. :)

Toon näite täiesti teisest valdkonnast.

Eelmine aasta tõi jõuluvana mulle kitarri, Gibson Hummingbird True Vintage. Parim, mis saada on.

Üli vinge pill. Esimene nädal lihtsalt tegin kohvri lahti ja lihtsalt vaatasin.
Siis hakkasin aga kitarritunde võtma. Mina, kes ma oskan mängida ja olen mänginud Eesti tipp-jõukudega ( Hurry Scurry, GGG, Van Gogh ).

Otsisin üles vana bändikaaslase Arturi, kes ka kidratunde annab ja lõime käed. Teate, mida me tegime? Esimese klassi ABC! Põhimõtteliselt me õppisime õigesti sulepead käes hoidma ja joonistama sirgeid tähti. Ja nii 5 korda ja oma raha eest. Vabatahtlikult.

Igavad heliredelid, tähelepanu õigel sõrmetehnikal ja noodi puhtusel. Faking booring!
Juhtus aga see, et ma pole ennast akust-kidraga omiasju tehes kunagi nii hästi ja kindlalt tundud, kui peale neid solfedzotunde.

Mängida oli hea ja vaba, käed jõudsid mõttele järgi ja fiili oli kotiga. Krdi solfedzo eksole :)

Kas ma saan sama kasutada ka ujumises? Raudselt. Kui ma ujun niisama, suvalt, on üks ots 13 tõmmet, kui aga keskendun tehnikale ja libisemisele, on üks 25m ots 10-11 tõmmet. Me ei räägi siin tugevamini kiiremini vaid täpsemini ja paremini. Parema soundiga.

Sama rattas ja raudselt ka jooksus. (Kes ma 5 a tagasi ei jooksnud meetrit ka)

Mul on siiamani meeles tunne, peale 2011 a Mallorca laagri Priidu jooksukoole, kui kodus õues tütart rattaga sõitma õpetades ta järgi joostes avastasin et wow, ma ju jooksen, see on ju lahe.

Tehnika-tehnika-tehnika.

Hea tehnika pealt võib improviseerida ka.

Lugejate soovil lisan Lingi oma kidraõpetajale  Katsu jälgida just sõrmede tööd

Häirekellad helisevad, ehk katastroof Norra suusatamises.

Eelmisel laupäeval tundus, et kõik on pe..ses. Just kahe rr-iga.
Käisin Kõrvemaal 39 kilti suusatamas. Võidusuusatamas. Kõrve neliküritus jääb mul see aasta tegemata, kuna IM ja Kõrve Tri on samal nädalavahetusel, siis otsisin jupp aega, kellele oma tasuta neliküritus kinkida, aga kehvasti otsisin. Plaanides see suusasõit mul lõppkokkuvõttes igatahes oli. Sellise intesiivsema trennina.
Olin suuskadel olnud see talv kokku 6 korda. Vihma sadas terve nädal. Aga, et sõbrapere utsitas takka, siis kraapisin suvise määrde oma mullasuuskadelt, üks sinine Madshus, teine punane Madshus, maha ja olin valmis oma hooaja esimeseks võistluseks.

Esimesed häirekellad kõlasid juba hommikul.

„Kus krt, kus mu kohvitass on?“
„See sama ju ongi“ miks sa mind süüdistad
„Ei ole, see on miski 5-3 kilone hantel, mul on ilus Iitala kohvitass, kerge ja mõnus“
„ Ah mine...“
Oligi minu kohvitass, aga kolm korda raskem, kui tavaliselt. Mingi jama vist. Et olin nädala alguses paar päeva haige olnud ja viimased ööd kehvasti maganud, panin jõuetuse ajutise vaimse nõrkuse arvele. Kolm päeva oli ilma trennita aga neljapäeval käisin juba saalis võimlemas ja reedel tegin oma spinn-kõhtselg-hoki-sörkjooks pika päeva. Ei hätää.

Kõrvemaal, number välja, varustus valmis. Sooja tegemise jätsin vahetult enne starti. Aega oli klubikaaslastega lobiseda ja aru anda, oma tegemistest. Kes kohal ei olnud, siis kiire ja põgus ülevaade aasta esimestest nädalatest.

Olen rohkem saalis ÜKE-t teinud, ujunud, kepikõndinud, metsas matkanud ja sörkjooksu teinud. Sellist trennitegemise tunnet nagu ei olegi. Samas vaatasin just Polarpersonalist oma eelmiste aastate esimeste kuude mahud üle, siis nüüd on numbrid isegi suuremad. 2012-2014 on jaanuar- veebruar 40h per kuu, siis nüüd on sinna 45-50 kanti. Pluss hommikuvõimlemised ja jooksud. Eelmine talv saalis jalgu ei teinud ja suvel oli tõusudel suht niru tunne, siis nüüd teen saalis jalgu ja pool tundi spinni „raske rauaga“
Midagi sellist ma Jahilole ja Melvinile seal kokku rääkisin. Ja rohkem ma neid vendi enam ei näinud. Sest siis, kui ma lõpetasin oli plats puhas.

Häirekellad Tšainikule!

Teadsin, et vana Madshus on pehme ja suvemääre pole märjal lumel flooriga samaväärne aga et see kõik NII raske saab olema...

Esimesed 2 muhku mis hokimees tavaliselt käed seljal, nagu kiiruisutaja võtab oli minu selle päeva piir.

„ Riks, krt alles teine tõus ja sa juba väsind“, karjus rajaääres rulluisukamraad Tiit Orlovski, kui ta mu liikumist nägi.

Mis krdi raske. Ma olin esimese kahesaja meetriga juba koomas, ajasin jalad ja käed laiali, vajusin põlvili ja piiksatasin „Appi, see olen mina, nodzu Appi!“

Ma polnud seni elusees ühtegi võistlust katkestanud. Oi, kui lähedal see siis oli.Kuidas ma nii nõrk olen? Kas ma olen puusse pannud oma trennidega?

Kuidagi lükkasin ennast liikvele ja proovisin ennast liikuma saada. Jalga nagu oli aga jõud oli null. Null miinus vanus korrutada kahe ringiga. Proovisin suuska libisema saada, no ei tule, nagu liiva peal. Okei mõtlesin, teen selle ringi vaikselt ära ja siis vaatame edasi. Enne lõputõuse hakkas hirm. Kuidas ma sealt omal jalul üle saan. Vaikselt jalalt jalale, papa-mammat sõites sai nendest jamadest üle ja olin juba pea-aegu pääsenud.

Siis aga lendas saadanas mu õlale ja kukkus targutama. „Kuule, mäletad, mis oli üks veebruari ülesandeid. Kust tuleb energia- kui energiat ei ole. Tahad, teisel ringil ma näitan sulle? Tule. Lähme!“
Okei, lähme.Teisel ringil ma ei lugenud mitte kilomeetreid vaid hingetõmbeid. Nullist sajani. Proovisin hingamise võimalikult ökonoomseks ja rahulikuks ajada, tehes sissehingates väikese pausi, enne väljahingamist. Tekkisid sissetulevast jõust mõnusad soojavärinad. Keha taastus. Lubasin endale, et iga samm siit edasi, teeb mind ainult tugevamaks. Liikusin sammhaaval, joogipunktidest leib-sool-vesi. Ja olin kohal.

Kähku sauna, pesema, autosse ja koju. Teised olid mind 45 minutit oodanud juba. Piinlik.

Huvitav on aga see, et koduteel autos ei tekkinud janu. Janu ja näljatunnet ei tekkinud ka kodus esimesed kolm tundi. Tavaliselt läheb peale sellist sõitu vedelikku 1-1,5 liitrit. Pluss õlled. Enestunne oli maru hea. Väsimust ei olnud.
Järgmisel päeval oli enesetunne veel parem. Läksin jooksma ja sellist head jooksutunnet, kes ma olen maailma viletsaim jooksja ja seda tegevust eriti ei naudi, pole ammu olnud. 15 kildase jooksu lõppu panin veel 600 meetrit täiega spurdi, mille ka ära seedisin.

Täna, Vabariigi Aastapäeval trennist kojujõudes vaatasin Faluni naiste uisu-kümpit ( Kalla esimene, USA-kad teine-kolmas) ja seal saagis reporterKuuse midagi Norra suusatajate täielikust katastroofist.

Jah, Björgen oli kolmekümnes täna, aga mis siis! Panid määrdega metsa- juhtub. Polnud nende päev. Üks s.tt päev ja kohe katastroof?

Peale haigust ja rasket reedet ootasin ma vist Kõrves imet. Imet aga ei sündinud. Sain hea kogemuse ja väärt õppetunni, hingamise ja hapnikuga mängimisel.

See nüüd on viimane nädal tšillida ja puhata ja mängida. Järgmisest nädalast peab hakkama juba noodist mängima. 20 nädalat jutti.

Läheb ägedaks!

Kust tuleb energia siis, kui energiat enam ei ole.



Päike, õhk ja vesi-need me sõbrad kolmekesi (pioneeritarkus)

Väga segane pealkiri, aga üks pealkirjavariant oli ka kust VÕTTA energiat, kui energiat ei ole. See jutt oleks läinud juba sarnaseks targutamiseks nagu poliitikutel eelarve numbritega mängides, et kust võtta raha, kui raha ei ole, millele „tarkpead“ kirevad vastu, et ega siis raha pole maailmast otsa lõppenud. Mine ja võta!

Kust sellised mõtted?

Lugesin ükspäev, kuidas klubikaaslane Rait ennast põrgunädalal Tenerifel piinas ja viskasin pilgu peale ka tema toitumise- ja taastumise juttudele. Et Rait on taimse toidu peal, siis teda jäljendada ma ei kavatse aga lugeda on ikkagi põnev. Kui peeneks on ta oma energiateema ajanud. Vinge vana.

Kes tema blogi lugeda ei viitsi, siis kokkuvõtteks, et Rait pani iga päev 6 tundi ratast, 2tuhat tõusumeetrit ja sõi samal ajal paar peotäit kanaarilinnu toitu ja jõi 2 liitrit vedelikku. Kokku ca 1500 kcal. Jooksis pool tundi peale. Õhtusöögina manustas veel energiat 1,5-2 tuhat kcal eest. Klapib eksole?

Ja nii 5 päeva jutti ja täiega.

Aga Tšainiku asjadest.

Et veebruar on juba tõsine treeningkuu, siis eelmine reede lasin loomal keti sutsu pikemaks.

Spinning oli hea, kell 10.00 oli tuba rahvast täis Olümpiamees-Kodaral hea tuju, minu jalavalud olid jäänud dr Rahu kabinetti ja nautisin trenni täiega. Särtsu oli piisavalt.

11.15 Kõhu-selja-eris, millele on pandud uus nimi Core-fit ( väidetavalt, oli kõht-selg liiga labane nimi ja rahvast jäi vähemaks...) olid harjutused mulle sobivad, sain ja julgesin pingutada ja pesema minnes oli juba mõnus väss peal.
Söögiks tee peal autos Arcticu päevapraad ( spordijook + oranz Corny batoon) ja kell 13.00 veeresin juba Jeti hallis jääle sooja tegema.
Hokitrenni intensiivsus sõltub sellest, kui palju rahvast kohal on. Kui on 5-5e vastu, siis jalutatakse niisama 1,5 tundi. Kui mõlemal pool on vähemalt 5 vahetust, et saab mees-meest vahetada, on tempo üleval aga puhata saab ka. Reedel oli kõige lollim värk, mis üldse olla saab. Kohal oli kiireid noori vene-kutte, kes ka liigat mängivad, ( vaba jääaeg, tulla võivad kõik) ja tempo aeti kohe kiireks. Mõlemal pool oli ainult 2 vahetusmeest. Mis tähendas seda, et kui olid süsi ja tahtsid pingile puhkama minna, siis võis juhtuda, et oma meeskonnast oli veel kolm taati puhkama minemas, kes roomasid pingile ja ise pidid veel ühe „vahetuse“ täiega laksama. Karm, aga seda ma reedeti otsingi ju.

Kodus sutsu tööasju, kerge söök ja kuidagi tekkis õhtul kohustustevaba auk. Viskasin suusad auto peale ja läksin Piritale suusatama. Et teen kergelt, enne magamajäämist värskes õhus. Ikkagi IM ettevalmistus.

Lund on vähe ja Pirita ring on ümber kolme kuuse veetud 1,3 km pikk. Kohe kui sõitma hakkasin, tundsin, et olen täiesti tühi. Jalga nagu oli, libisemist ka aga tahtmine oli null. Energia oli selleks päevaks otsas. Kõige tobedam, et iga viie minuti tagant sõitsid autojuurest mööda, kus kuivad riided ja soe tee. Tahtsin maha tulla, aga rumalast peast vaatasin enne kella- 22 minutit sõidetud! Kas sellepärast tasus suuski alla panna. Okei, katsume ikka 40 minutit ära teha.
Keskendusin hingamisele, asendile ja proovisin lihtsalt keha liikumas hoida. Siis mõni ring hiljem hakkas kummitama, millest Rait kirjutas. Kus on konks? Ta teeb tugevat trenni, pea 7 tundi ja sööb tagasi 3tuhat kcal. Ei saa ju olla, et ta kulutab mägedes sõites alla 500kcal tunnis. Okei, jah. 1päev on loogiline panna „aurude pealt“ aga 5 päeva jutti, peale kahenädalast treeningtsüklit. ?
?
Niimoodi ma siis tiksusin vaikselt Pirital suuskadel ja sain aru, kui kuradima kaugel ma olen oma ettevalmistusega teel Tsainik-IronManiks.
Kasutasin oma vana nippi lapsepõlvest ja kujutlesin, et olen Roald Amundsen.

Amundsen- eeskuju

Lõunapooluseni on jäänud minna veel paar kilti ja raja ääres karjub Alaver: „Scotti tiimil on suusad p...ses ja koerad jääs. Jõuad-jõuad“
Tegin rahulikult tunni täis. Ei olnud hullu midagi. Aga kummitama jäid mõned mõtted.

Kuidas leida sisemisi ressursse, kui neid ei ole? Kuidas õppida kasutama vaimuenergiat?

Kuidas harjutada ignoreerima keha signaale- „aitab, ära tee enam, lõpeta!“

Võtan selle omale veebruari lisaülesandeks.

Kui midagi ägedat välja nuputan- jagan teiega ka sõbrad!

Inventuur, ehk miks ma seda kõike TEGELIKULT teen.

Postitus viibis, sest ma ei olnud päris kindel, kas lugu tuleb mazooris või minooris.

Plaan oli rääkida ausalt kõikidest segajatest ja hädadest ja teha üks kaamoseaja vinguv postitus.

Käisin dr Rahu juures, „tõstukil“ ja lasin puksid ja sillad ja õõtshoovad ületsekata.

Tulemus- tõmbame õhukitarrel kõlava Sol-i ja tuututame jutu valmis.

Alguses vaikus maa kohal, siis oli lasteaed, siis oli kool, siis oli 6 aastat jäähokit, siis 2 aastat sõjaväge, siis oli 10 aastat rokenrolli ja alles siis tuli esimene vigastus.

Vigastused on tobedad ja nad juhtuvad alati tühja koha pealt.

Veerpalu lõhkus jala koeraga mürades, Šmigun pani kelguga õla sodiks, Värnik hüppas kukerpalliga selja paigast, Schumacher... deem, onju.

Esimese paugu sain, kui proovisin Fiat127-l ise jõululauba eelsel päeval rattalaagrit lume peal vahetada. Oli kiire, puudusid oskused ja külmal lumel istudes tõmbasin selja paigast kangutades.

Tagajärg- lülisamba lõikus. Alates sellest päevast, kui lõikuselt ärkasin teadsin, et nüüd peab selga toonuses ja painduv hoidma. Sellest on mu elus jätkuvad jõusaali treeningud. Ja venitused.

Pauk nr 2. Direktorite saali-jalka. Kutsuti, et nii lahe, tule ka. Läksin, sain palli, unustasin, et olen saalis, panin põlve siseküljega lätaki vastu maad. Tagajärg- meniski opp dr Rahu juures. Kuu aega hiljem ostsin endale maastikuratta, mis teenib mind tänase päevani.

Peale seda oli tükk tühja maad. Tegin rattavõistlusi, mängisin harrastajate hokit, võimlesin saalis.

Siis sündis tütar. Ma ei jõudnud enam ei saali, ei rattaga sõitma ei kuhugi. Nii lahe oli kodus olla ja plikaga tegeleda.

Pauk nr 3 käis suvel, kui hommikul maal kalal kilone ahven konksu otsast murule kukkus ja põgeneda püüdis, kummardusin kükki, püüdsin ta kinni ja hüppasin võidukalt püsti, saatjaks jõhker ragin vasakus põlves. Jälle menisk rsk. „Hallo, tere Madis, mina jälle siin....“

Suvine mahutrenn 2009

Nüüd pole enam ratast unarusse jätnud. Midagi ma ikka õpin ka.

Pauk nr 4 (vt pauk nr2) Direktorite rannajalka. See on Murphi seaduste kuldnäide. Ma ei tahtnud sinna minna, naine aimas ka halba, oli puhkuse esimene päev, asjad-õnged olid pakitud, et maale lõunasse sõita. Käisin korraks kontorist läbi ja koduteel hüppasin salaja Pirta rannast läbi. Meie firmatiimist oli üks mees hilinemas. Okei. Ega mina ju alt ei vea. Ajasin vormi selga, lõin värava, päästsin värava ja siis kaitses kukkus vastaste 150 kilone vend mulle ristisele säärele. Nii ei kukuta krt küll! Pindluu murd ja kips. 2 kuud suvel.

Siis aitas, otsustasin, et hakkan regulaarselt liigutama. Järgmine suvi meelitas mind tädipoeg Jann, kõrvemaa triatlonile. Ma jooksin tol ajal max30 meetrit korraga, toetades keharaskust lapsevankrile ja kartes jälle kriginat meniskis. Aga kuidagi ma ennast taas liikuma sain ja siin ma nüüd olen.

Ah, et mida nüüd dr Rahu vaatas? See suvi, vedelesin kodurannas, et saada pruuniks, juuliks, hakkas igav, läksin kergele sörgile, aga olin sokid koju unustanud. Paljajalu joostes tegin aga miskil imemoel liiga vasakule varbale, mis hakkas nüüd talvel vastikult tunda andma. Hokiuisk ei tahtnud ka jalga minna.

Tänud Helinale, sain kiirelt aja, dr Rahu vaatas üle ja tunnistas terveks. Lugu tuli mazoorne.

Kokkuvõte. Varustus, millega peab arvestama

Pea on terve. Kael ka pöörab õiges suunas ( tervitame prowwat)

On võimalik, no on ju!

Parem õlg- igapäevane kummilindi kava

Selg- ujumine, jõusaal ja naistetrennid ( bodybalaanz ja kõht-selg)

Põlved- ratas-ratas-ratas

Seega kõik eelnevad postitused, kus on juttu tahtejõust ja eesmärkidest ja muust on selge häma.

Liigutamine ja sport, ei mitte sport, pigem kehakultuur, on mulle eluliselt vajalikud.

Loo lõpp, kolm-neli.